Tants ümber kingipuu.

Jällekord on minu viimasest sissekandest nii palju aega möödas, et uusi sündmusi on kogunenud palju, kohe hulgi. Kõik sündmused ei ole aga väärt kirjutamist, neid peab oma sõnadega kirjeldama. Mõned sündmused on jällegi nii tühised, et vajuvad kiirelt unustustehõlma. Jäävad need, mida mina pean kõige olulisemaks üles märkida.

Kõige aktuaalsemaks teemaks siin ja praegu on ilmselt jõulud ning kogu see iga aastane sagin, mida antud püha endaga kaasa toob. Praeguseks on jõulude aeg läbi, ootamas uut ringi uuel aastal. Hämmastav on siiski vaadata, kui palju vaeva inimesed näevad, et leida perfektne kingitus õigeks ajaks. Igas suuremas kaubanduskeskuses mängib jõulumuusika, poed on kaunistatud vilkuvate, värviliste, laulvate tulukeste ning roheliste vanikutega. Kõik see peaks meelitama veelgi rohkem ostma. Mina see aasta otsustasin, et ei hakka absoluutselt rabelema. Ei mingit paanikat ning ka pangaarve naeratab rõõmsalt vastu :) Olgu, mõned väiksemad meened ostsin, kuid seda ka alles päev enne jõule ning kogu see "meeletu šoppamine" võttis mul aega umbes pool tundi. Kõik. Ja ma pean ütlema, et ma tunnen ennast ülihästi. Ma leian, et jõulud ei ole selleks, et osta kokku suurtes kogustes pudi-padi, mida siis hiljem inimestele kenasse paberisse mähituna jagama hakata. Jõulud on pere ning lähedaste aeg. Ja jõulud on ka Kellegi sünnipäev. Ometigi on paljud inimesed selle tähenduse unustanud. Lubage, ma meenutan siis. Minu jaoks ei ole oluline, kui mitu kinki ma saan, kui ilusa lipsusõlme pakkija sinna peale on meisterdanud või kui kallis see asi oli. Minu jaoks on oluline see, et mul on mu pere ja lähedased, et nad on terved. Ma tõepoolest väärtustan sellised asju rohkem. Mul oleks vähemalt sada korda kurvem olla, kui ma peaksin veetma jõulud ihuüksi. Siis ei suudaks ükski kingitus, kui suur ja kallis ja ilus tahes, mind ära lohutada.

Rääkides jõuludest, siis pean ka mainima, et üks mulle väga kallis inimene veedab oma jõulud ning aastavahetuse hoopis Hollandis. Preili otsustas, et läheb oma heale sõbrale külla. Ma ei tea, kas see oli hea või halb mõte, kuna mina isiklikult ei kujuta ette jõule mitte kuskil mujal kui oma pere keskel ..aga igal juhul on see väärt vaheldus ning aeg, et oma mõtteid ja väärtusihinnanguid korrastada.

Lisaks muule, olen suutnud üle elada ka pingelise eksamiperioodi koolis. Kõik eksamid ei ole veel siiski läbi, kuid selgroog on siiski murtud. Ees ootavad lihtsamad ning ka mulle rohkem meelepäraste ainete eksamid :) Juhhei!

Kuid kui mõelda sellele, mis toimub minu sees .. siis on selle kirjeldamiseks vaid üks sõna. Kaos. Ma ei oska panna seda tunnet ei sõnadesse paberil ega voolida lausetesse. Ma tean, miks ma kõiki neid tundeid tunnen, kuid olen liialt arg ja tõesti, möku, et midagi muuta. Ma lihtsalt olen ja haletsen ennast. Ja mul on selleks täielik õigus!

Evanescence - Everybody's Fool

My heartbeat.

You said you'd be there for me in times of trouble when I need you and I'm down. And likewise you need friendship It's from my side pure love, but I see lately things have been changing. You have goals to achieve but the roads you take are broad, are heartless, that wants you make another way. You throw stones Can you see that I am human, I am breathing but you don't give a damn. And now the world is asleep. How will you ever wake her up when she is deep in her dreams, wishing. And yet so many die. And still we think that it is all about us. It's all about you. You sold your soul to the evil and the lust and the passion and the money and you see the same ones die, people hunger for decades, suffer under civilized armedrobbers, modern slaveholders .. Can you feel my heart is beating? Can you see the pain you're causing?

För allt vi drömde en gång!

Ma mõnikord istun ja mõtlen, et olen kogu maailma peale vihane. Isegi oma armsa kollase kaisujänese peale olen tige, kuna tema karv on läinud pusasse ning tema punase-valgemummulised käpad ei ole enam nii pehmed kui vanasti.

Ma püüan olla mõistev ja hooliv, aga mõnikord on seda väga raske teha. Alles natuke aega tagasi lahkus meie hulgast armas Dedu kui juba kuulsin järjekordset halba uudist. Seekordseks igavesti hüvastijätjaks oli minu vanatädi. Mõte sellest, et teda enam meie keskel ei ole, kurvastab mind väga. Seepärast tahaks vaid mässata ja hakata vastu kõigele mõistuspärasele ning loogilisele. Mul ei ole enam inspiratsiooni, et õppida või tööd teha. Samuti ei hooli ma enam toidust või joogist, mis enne nii isuäratav näis.

Kuid tundub, et mind peetakse mu enese teadmata üheks ootamatult tugevaks isendiks, sest meile pole pandud suuremat koormat, kui me kanda jõuame. Minu tugevus ja ühtlasi ka nõrkus peitub oma kesta sulgumises. Paljud ei tea ja vähesed on märganud, et tõeliselt suurte probleemide korral hoian ma pigem endasse ega lähe teistelt tuge paluma. Ma olen nagu suletud raamat, mida pole võimalik keskelt lahti võtta ja lugeda. On vaja teada eellugu ning soovitavalt ka paljusid peatükke minu praeguseks kahekümne kahest ja poolest eluaastast.

Ma kardan, et kuna minuga on viimasel ajal juhtunud nii mõndagi kurba, siis olen ma kasvatanud endale nii tugeva kesta, et ei suuda varsti enam midagi tunda. Ma küll endiselt nutan kurvastades ja naeran rõõmustades, kuid sees on mul vaid üks suur tühjus ning veel suurem arusaamatus. Umbes nagu oleks kõikidele mu tegelikele tunnetele paus peale vajutatud. Ja kui need head ja halvad emotsioonid kõik kunagi valla peaksid pääsema .. siis ma ei garanteeri, et end kontrollida suudan.

Seniks püüan ennast hoida muutumast hoolimatuks. Ma hoolin küll, kuid alati pole see silmaga nähtav ega kõrvaga kuuldav!

Så snurrar min jord igen,

radion spelar vår sång.

Stockholm ligger öde och världen håller andan

(vilken färg har själen)

Snurrar min jord igen,

för allt vi drömde en gång.

Allt som du gör blir till pärlor på min panna

(vilken färg har själen älskling)

                                                  (Kent-Pärlor)



Kui oleksin tundnud sind varem..

Kui oleksin tundnud sind varem,

siis oleksin kinkinud sulle

oma kollase lumelabida,

oma punase liivalabida

ja sinise ämbri,

kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud oleksin andnud ma sulle

ja liivaaugud ja kekskastiplatsid

ja puiesteed kõik täis lehti ja kastanimune

ja kõige pikemad liukohad rentslis,

mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all

mustläikiva veega,

mustläikiva põhjatu veega,

mustläikiva vee kõnega

taevast, puuladvust ja pilvedelennust

ja sellestki veidrast, mis vaadates sinna

tõusis mul kurku

nagu lind,

nagu hing,

nagu kumalane.

Ja ma isegi usun,

et kollase karu,

oma kulunud ninaga kollase karu

kõigi saladustega, mis temal teada,

oleksin andnud ma sulle

päriseks.

Ja nutnud siis küllap,

teadmata ise,

kas haledast meelest või rõõmust.

Ellen Niit

Amaranth.

Caress the one, the Never-Fading

Rain in your heart - the tears of snow-white sorrow.

Caress the one, the hiding amaranth

in a land of the daybreak.

(Nightwish - Amaranth)

Ma usun, et tänaseks on mu elu võtnud taas ette mulle selle nii armsa ja tuttava teeraja. Mind on väga raske murda! Olen suutnud mind kimbatanud raskustest üle ronida ning praeguseks tundub elu taas üsna rahulik olevat. Ehk on see vaid vaikus enne tormi? Ei, ei saa ..

Sel nädalavahetusel kavatsen võtta osa kursusest Eneseareng - eile, täna ja homme. Ma ei ole päris kindel veel, mida täpsemalt oodata, kuid usun, et kõik, mida seal kuulen, on mulle väga kasulik. Olen nimelt endiselt kimpus oma tulevikuga. Teadupäraselt on tulevik üsna salapärane asi, kunagi ei tea, mida järgmine päev võib tuua. Ometigi on ilmvõimatu istuda kodus ja oodata, et "see, mis tulema peab" kõik sulle sülle kukuks. Seega lähen ja arendan natuke nii enda silmaringi kui mõttemaailma. Eks siis pärast küsige, kas saab minust insener, modell, helikopteri piloot või arheoloog!

Praeguseks hetkeks võib öelda, et selle nädala tippsündmuseks on olnud tänane päev. Juhtus nii, et ma otsustasin endale ripsmepikendused tagasi panna. Palun ärge arvake, et järjekordne bimbo grillkana päevituse, võltsjuuste ja volksuvate ripsmekestega nüüd linnas rohkem on. Ma pole kunagi seda sorti naissugu esindanud ega kavatse seda ka nüüd tegema hakata! Pikenduste kasuks otsustasin nende ilu ja mugavuse pärast. Ei pea iga hommik ripsmetuššiga jändama ning oskuslikult paigaldatud pikendused võivad olla vägagi kaunid ja diskreetsed. Luban julgelt juurde astuda ja ise selles veenduda (kuigi mulle hetkel tundub, et seekord said kuidagi hääästi pikad pandud, hmm).

 

Paar päeva tagasi istutasin ümber oma viigipuu. Õigemini. Tuli välja, et mul on tegelikult kolm viigipuud :) Eellugu on selline, et suvel kinkisid mu armsad tibinad mulle sünnipäevaks (raha)viigipuu. Raha kandis vilja edukalt, selle eest sai palju häid asju. Viigipuu jäi koju akna alla veel kasvama.

Nüüd talve poole viskas puu kõik oma lehed maha. Otsustas, et tema hakkab jonnima. Viigipuud on tegelikult väga pirtsakad taimed. Ei meeldi neile ei keeramine ega ka temperatuuri või asukoha vahetamine. Tõenäoliselt eksisin ma mõne sellise pühaliku reegli vastu. Lisaks lehtede mahaviskamisele olid ka oksad üsna krõbedaks ja kuivaks läinud. Ega's midagi. Kangutasin taime poti seest välja ning ennäe üllatust - kokku oli potti surutud kolme taime võrsed. Kui ma enne hõiskasin, et saan kolm puud, siis kahjuks tuleb numbrit kahandada kahele. Üks võrse oli minu peale lõplikult solvunud ja juurestik mädanema läinud. Kahjuks pidin ta ära viskama. Ülejäänutel kärpisin kuivanud osad ära ning istutasin ümber eraldi pottidesse. Loodan nüüd neist suured ja tugevad puud kasvatada!

 

Mõnikord ma mõtlen, et inimestega võiks ka nii lihtne olla. Lõikad ära selle osa, mis on halb ja loodad, et sealt uued rohelised oksad kasvavad! Annad talle aeg-ajalt natuke päikesevalgust ja juua ja ta on sulle igavesti tänulik. Ka poleks mitte imelihtne? Tegelikkuses ei ole ükski inimene nii lihtsasti käsitletav. Isegi mitte vastsündinud. Inimesed vajavad lisaks valgusele ja veele ka tähelepanu ja armastust. Nad on võistlushimulised ja väga arenguvõimelised. Olgem tähelepanelikud oma lähedaste suhtes! Kui neid kord unarusse jätta, võib nende ülesturgutamine olla väga palju raskem, kui me kord ette oleme kujutanud!

Söö, palveta, armasta.

Puhub muutliku suunaga tuul. Kohati paistab pilve tagant päike. Temperatuurid jäävad külma- ja kuumahoogude vahepeale. Sademeid on taskuräti paki jagu. Nii võiks täitsa kirjeldada minu tänast päeva. Meeleolud kõiguvad ning kohati on raske end tagasi hoida. Ometigi on päev otsa saanud ja alanud juba uus. Vähemalt kella järgi.

Istun siin ja mõtisklen elu üle järgi. Iga tund, minut ja sekund siin maailmas lahkub keegi meie hulgast ning sünnib asemele uus. Ei, asemele ei saa keegi sündida, sest lahkunud inimest pole võimalik asendada. Ta on asendamatu. Täna on lahkunud meie hulgast Dedu. Mul on raskusi selle mõtte omistamisega, kõik oleks justkui vati sees. Midagi nagu ei tunne ja aru ei saa. Ükskõik kus sa ka poleks, me mõtleme su peale ja soovime, et saaksid puhata rahus!

Täna 63 aastat tagasi sündis Isa. Ta on kogu oma elu olnud pühendunud poeg, abikaasa ning isa. Ma arvan täiesti siiralt, et ta on maailma parim Isa. Ta on andnud kõik, püüdnud kõik ning teinud kõik, et tema lähedastel oleks hea! Me armastame sind selle eest ja soovime sulle palju õnne ja palju aastaid täis rõõmu!

Ma käisin ka täna õhtul kinos. Olin lubanud Maasule, et lähme koos vaatama filmi "Söö, palveta, armasta". Kuna päev on olnud täis segaseid meeleolusid, otsustasin, et pean saama natukeseks vaheldust. Film tundus olevat hea idee, kuhu oma tähelepanu mõneks ajaks koondada. Ja ma ei kahetse. Film oli segu reisikirjeldustest, vaimsetest eneseotsingu retkedest kui ka füüsilisest kohalejõudmise teekonnast. Mõne jaoks võibolla liialt naiivne ja lihtne, kuid mina leian, et mõnikord ongi inimestel vaja veidi naiivsust ja lihtsameelsust.
Ka mina olen täna teinud kõike kolme asja, mida pealkiri ütleb. Olen söönud ning seda toitu nautinud, olen palvetanud ning olen armastanud. 
Ma arvan, et need kolm komponenti on elus väga suure tähtsusega. Me ei saa pakkuda tõelist naudingut, olemata seda ise kogenud. Me ei saa palvetada, uskumata palve jõusse. Kuid mis kõige tähtsam - me ei saa armastada oma lähedasi, sealjuures iseennast tõeliselt armastamata!

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.

(1Kr 13:13)

Mulle meeldiks.

Doris Kareva kirjutab ühes oma luuletuses "Tuul ja taevas täna teine on kui eile..". Iga päev on erineva iseloomu ning värvivarjundiga. Igal päeval on oma eesmärk ja ülesanne.Mis on minu tänase päeva eesmärk? Ma arvasin esialgu, et puhkamine ja õppimine. Tegelikult ei ole ma kumbagi neist korralikult  teha jõudnud. Puhata pole olnud võimalik ja õppida sain ka vaid nii, et printisin õppimiseks vajalikud materjalid välja ning ühe silmaga käisin materjali kiirelt läbi.

Rääkisin täna päeval ühe oma sõbraga, kes on äsja isaks saanud. Palju õnne, A! Vestluse käigus rääkis ta mulle, et ta tundis juba mõnda aega, et nüüd võiks muretseda perelisa, kuna vanust on juba ka piisavalt. Ma jäin sel teemal mõtisklema. Kuna minu sõber on peamise osa oma elust maal elanud, leian ma, et nendel inimestel on teistsugused eesmärgid elus kui neil, kes on kogu oma elu linnas üles kasvanud. Mul on veel üks sõber, kes samuti on just hiljuti isaks saanud. Tema on oma elu peamiselt linnas elanud ning näinud palju vaeva, et ennast hea järje peale üles töötada. Aastad on möödunud kui linnulennul ning enne, kui jõuad reageeridagi, on vanust juba palju ja on täiesti viimane aeg hakata otsima partnerit, kellega võiks koos lapsi saada ning nad üles kasvatada. Mõlemad mehed on oma "isa ametiga" väga rahul ning saavad suurepäraselt hakkama! Ometigi tekkis mul mure iseenda pärast. Kas peaks tegema samasuguse viisaasta-plaani nagu Preili ja tema kallim? Siis on kindel värk, et 27 aastaselt on kõik tähtsamad eesmärgid täidetud, tehtud natuke karjääri, reisitud ning ka oma kaaslasega kahekesi aega veedetud. Just siis on kõige õigem aeg lapsi saada, sest naise bioloogiline kell pole veel päriselt üürgama hakanud ja esimene noorus pole veel ka möödas. Keegi ei taha ju omada vanemaid, kes vanuse poolest võiksid olla juba su vanavanemad! Ma kohe praegu veel ennast lolliks ei muretse, kuid varsti oleks aeg panna paberile eesmärgid minu elus.

Eelmisel nädalavahetusel olid minu eesmärkideks koolis vastu pidamine ning hiljem Preili vanemate juures väike koosolemine, et hiljem peole jõuda. Peo teemaks oli Halloween. Valisin ingli ning kassnaiseks riietumise vahel. Minus vist pole piisavalt ingellikkust, sest valgeid riideid kodus napib. Seega otsustasin kassnaise kasuks. Loomulikult järgnes siinkohal suur paanika, et mida siiski selga panna? Joonistasin pähe vurrud, suure musta nina, panin pähe kõrvakesed, kätte pitskindad (käpad) ning selga musta seeliku ja leopardimustrilise korseti. Olen natuke kaasaegsem kassnaine, mis siis? Preili otsustas aga ingli kasuks. Ta nägi tõeliselt vallatu väike inglike välja oma pisikese hõbedase kleidi ning valgete sukkade ja sukapaelaga. Sellise ingli paluks endale iga kell kaitseingliks! Veel oli meie seltskonnas vampiir ning tema ohver ning üks noormees, kes otsustas olla "tema ise".

Pidu oli tore, nägin palju tuttavaid nägusid, hoolimata igasugustest hirmuäratavatest ja vähem õudsatest maskidest, mis neil peas olid.

Nüüdseks on maskid langenud ning pidu lõppenud. Inimesed siirduvad tagasi oma igapäevaellu ning panevad pähe uued, nähtamatud maskid. Kes mängib head kaaslannat oma mehele, kes edukat karjäärinaist. Iga päev maske vahetades on lõpuks raske iseennast ära tunda ning võib-olla peaks võtma hetke ja vaatama peeglisse. Kes me tegelikult oleme?

"Mulle meeldiks olla nii, et mitte keegi usukski, et nende kõrval olen ma. Tunda nähtamatuna. Tunnen vaikus mind nii lummab. Ühinevad meelsasti tunded, viivad hinge maailma, mis mulle võõraks jäänud, kuid siiski meeles."

(Saara - Mulle meeldiks)

Muutlikud tujud.

Mõnikord ma mõtlen, et miks ma küll oma elu nii keeruliseks elan? Me kõik oleme kuulnud väljendit "Igaüks on ise oma õnne sepp". Ma arvan, et suures osas vastab see rahvatarkus tõele. Keegi teine ei saa meid sundida ütlema või tegema asju, mida me ise ei taha. Loomulikult on ka erandeid, kuid üldises plaanis meeldib mulle siiski mõelda, et elu on suuresti must-valges toonis. Ma nii väga soovin, et oleks nii, sest siis on mul lihtsam otsustada mis on hea ja mis on halb. Kõige silmakirjalikum kogu selle elustiili viljelemise juures on see, et ma ise ei suuda oma mustvalge elu reeglitest kinni pidada. Ma kipun teiste inimeste otsuseid ilma pikemalt järele mõtlemata kritiseerima ning lahterdama. Enda emotsioone ei suuda ma aga kuskile lahterdada. Nad ei ole ei üht ega ka teist.

Miks mõned inimesed teevad mulle nii raskeks nende südames hoidmise? Ma püüan päevast päeva ja näen vaeva, et neist kinni hoida, ma üritan rääkida ning püüan ka kuulata. Üritan olla vastutulelik ja mõistlik. Kuid päeva lõpuks on mul ikka selline tunne, et mu süda rebitakse seest välja ja tallutakse puruks. Ma olen teadlik sellest, et mu tegevus on "ennasthävitav", kuid ma ei suuda ega taha lahti lasta. Olengi nagu üks väike punane vähike, kes on oma sõrad millegi ümber põiminud ning püüab meeleheitlikult kinni hoida ega kavatsegi oma haaret lõdvemaks lasta.

Paar päeva tagasi tuli mulle kutse osaleda loengus, teemal "Mis mind motiveerib?". Kutse ununes mul ära ja kohale ma ei jõudnud. Hakkasin aga täna mõtlema, et kui ma oleks läinud, siis millest oleks ma rääkinud? Ma tunnen praegu, et mind ei motiveerigi mitte miski. Kõik mu jõupingutused on olnud vales suunas ja see üks inimene, kellest ma nii väga hoolin oleks kui kõrvad lukustanud ning oma pilgu minult ära pööranud. Piltlikult öeldes olen kui väike põrkepall, kes järjepidevalt muudkui põrkab ja põrkab vastu seina. Sein aga ei kavatsegi pehmeneda ja teda sisse lasta.

"And then in the evening light when the bars of freedom fall, I watch the two of you in the shadows on the wall. And when the darkness steals some of the choices from my hand, then will I begin to understand."

Devil.

Pühapäeva õhtul käisime Nikerdisega kinos vaatamas filmi "Saatan". Kuna Cinamoni kodulehel selle fimi kohta eriti palju tutvustavat teksti polnud, ei teadnud me ka, mida filmilt oodata. Pealtnäha nagu üks õudukas ikka. Tegelikult oli asi hoopis kaugel sellest! Lühidalt ning ülevaatlikult räägib film viiest inimesest, kes ühel tavalisel päeval jäävad koos lifti kinni. Need inimesed on seal kõike muud, kui "ühed juhuslikult kokku sattunud saatusekaaslased". Neil kõigil on midagi hingel ning nad on teinud pattu. Nad on elanud oma elu koos suurte valedega ning on aeg selle eest maksta .. Saatan ei tapa kunagi salaja, ta teeb seda kõigile nähtavalt. Saatana käest ei ole pääsu, oma viimase ohvri tapab ta selle inimese nähes, keda see inimene kõige rohkem armastab.

Kui see lugu üldse midagi inimkonnale õpetada püüab, siis on see see, et kui Saatan on olemas, siis järelikult on olemas ja Jumal. Saatan on läbinisti pahatahtlik ning kiuslik, ta ei saaks olla hea, sest see pole tema loomuses. Samamoodi nagu on Jumal läbinisti hea, sest kui ta oleks halb ja sooviks inimestele ainult valu ja piinu, siis ei oleks ta ju Jumal, sest kurjus ei ole ju tema loomuses. Ometigi kahtleme me tema olemasolus ning tema tegude õigsuses ning õigluses iga päev..

Ei saa eksisteerida ülimat halba ilma ülima headuseta. Sest kui me elaksime maailmas, mis tunneb ainult kurjust, siis ei tunneks me ju ka ära headust; isegi kui see oleks otse me nina all. Ometigi puutume me iga päev kokku nii headuse kui ka kurjusega ja teeme neil vahet. Järelikult on nad mõlemad olemas.

There's magic in the air!

Eelmisel nädalavahetusel sai nii mõndagi põnevat kogetud ja tehtud. Reedel käisime korbis meile armsat ja kallist Tumbsut ära saatmas. Ei, ta ei läinud päriselt taevasse, vaid natukene lähemale :). Nimelt sõjaväkke. Ärasaatmisele oli kogunenud nii lähemaid kui natuke kaugemaid sõpru ning tuttavaid. Üheks osaks peost oli ka juuste maha lõikamise tseremoonia. Tumbsu on imeliste helesiniste silmade ning paksude blondide kiharatega armas poiss nagu Preili armastab öelda. Sel korral taipasin ka mina tema öeldut. Kahju oli vaadata kuidas vähehaaval Tumbsu pea juustest aina hõredamaks ja hõredamaks jäi .. Õnneks ei ole kahju jäädav, sest millalgi peavad need juuksed ju tagasi ka kasvama! Igal juhul soovime me sulle palju jõudu ja jaksu ning tervist! Me kõik jääme sind ootama!

Laupäev jätkus kooli meeleolus. Tegelikult meeleolu nagu ei olnud, aga põnev oli see eest topelt. Sel nädalavahetusel algasid mul esimesed loengud nagu ma ka varem mainisin. Uued ained, uued õppejõud ning isegi mõned uued kursusekaaslased, keda ma kahjuks pole veel jõudnud tundma õppida. Uutest õppeainetest nii palju, et sel aastal on mind õnnistatud Vana-Egiptuse kultuuri ja usundiga (äärmiselt põnev, siiamaani lemmik aine), kreeka keelega ning inglise keele algkursusega. Kreeka keelest nii palju, et see on ikka poole kergem kui eelmise aasta heebrea keele kursused. Nüüd, kui ma kreeka keelt õpin, kummastab mind vaid üks asi - millest või kust on tulnud väljend "kreeka E"? Sama hästi võiks siis öelda "eesti E", sest kirjapildis need tähed kuigi palju üksteisest ei erine. Raskusastmelt kõige raskem on kirjutada tähte "ksii", konksud ja kaared ja mis kõik veel.

Inglise keele kohta jääb mul vaid üle küsida "What on earth?" Ma leian, et palju kasulikum kogu usuteaduskonna üliõpilastele oleks olnud erialane inglise keel teoloogidele, sest sellega  tuleb meil tulevikus veel palju kokku puutuda. Mida teen ma aga teadmisega, et nüüd oskan ma paremini kui varem öelda "Hello, my name is Liina. I come from Estonia."?

Lisaks väga põnevatele loengutele oli plaanis laupäeva õhtul minna maskiballile.Kuna mul ühtegi üleliigset maski kodus niisama vedelemas ei olnud, siis oli vaja mitmeid tekstiili ning pudi-padi poode külastada, et leida oma kleidile vastavad aksessuaarid. Nii ma siis silkasin mööda Abakhani ning Kaubamaja, kui ma parajasti loengus ei olnud. Otsustasin, et eraldi maski ma selle peo jaoks ei osta, vaid lasen maski endale näole maalida. Juuste kaunistamiseks kasutasin mustade sulgede ning hõbedaste kivikestega peaehet, mis nägi väga ilus välja!

Peale kooli tormasin koju ning algasidki ettevalmistused õhtuks. Peo eelsed tunnid veetsime Kiisu juures, kes meid lahkelt võõrustada otsustas. Pidu ise oli väga maagiline, saalid olid ehitud õhupallidega ning ilusates maskides inimestega! Preili oli otsustanud selga panna kleidi. Mitte küll sellise tavalise, lühikese vaid seekord maani helelilla printsessikleidi! Ta nägi tõeliselt vaimustav välja ning väga mitmed mehed, aga ka naised, ei suutnud temalt oma pilke pöörata! Millal varem olete Teie siis näinud elusat Tuhkatriinut, kel on oht südöö saabudes oma hõbedane kingake kaotada? Nii selle kingakese kui ka võlukepikese vastu tundsid nii mitmedki sel ööl huvi! Lisaks ei ole ma unustanud tänada ka Kiisut, kes oli nõus oma kätt minu näo peal proovima. Ikka selles mõttes, et mulle mask joonistada! Kahepeale meisterdasime midagi päris ilusat ja toredat valmis, aitäh!

Mulle väga meeldis pidu ning meeldis seltskond! Ma loodan, et selliseid üritusi tuleb veelgi!

One littlest sparkle.

Mõtlen ja mõtlen ja aru ei saa. Kas keegi on kunagi kuulnud sügismasendusest? Ega vist. Minul hetkel on just selline tunne, et mitte kui midagi ei viitsi teha. Ma ei viitsi hommikuti ärgata, ma ei viitsi endale süüa teha, ma ei viitsi jalgsi kõndida .. rääkimata siis veel tööle minekust. Ärge saage minust valesti aru, ma tahan küll kõiki eelpool mainitud asju, kuid ma lihtsalt ei viitsi neid hetkel teha. Mida ma tahaks, oleks päevad läbi voodis sooja teki all vedeleda ja uneleda. Tahaks lihtsalt unustada kõik oma kohustused ja "olla". Tõenäoliselt on see võimatu, sest mitte keegi pole elus läbi löönud voodi peal lösutades ja päevad läbi laiseldes (mõte: äkki ma võiks siis esimene olla?)

Mul oleks vaja natukene särtsu, et mind korralikult käima saada .. tahaks ühe hooga vähemalt jõuludeni vastu pidada ja siis võibolla natuke aega maha võtta. Tahaks minna soojale maale palmi alla akusid laadima .. tahaks, tahaks, tahaks. Rääkides tahtmisest, siis üks asi on küll kindel - ma tahan minna kooli! Kõigil teistel algas kool juba eelmine kuu, mina ikka veel pole oma esimesi loenguid saanud. Sellel nädalavahetusel hakkabki "kooliorjus" jälle pihta nagu mu isa tavatseb öelda. Naljakas, et ma ise seda kuigi palju orjuseks ei peagi. Ilmselt on see tingitud ka sellest, et ma käin lisaks koolile ka tööl. Veelgi naljakam on see, et ma ei käi koolis selleks, et saada paremat tööd. Et saada erialast tööd. Käin koolis ja õpin sellepärast, et mulle meeldib uusi oskusi omandada.

"Haridus on elu, mitte ettevalmistus eluks." John Dewey

Sweden and some more.

Esmaspäeval algas minu võrdlemisi pikk reis Rootsi. Kõigepealt viis buss mind Tallinna lennujaama. Sealt edasi lennukiga Stockholmi, Arlanda lennujaama .. edasi rongiga Norrköpingusse ning viimaks mu väsinud kuid ustavad jalad jalutasid mind hotelli. Kuna mina ning mu kaks kolleegi saabusime suhteliselt hilja õhtul, ei olnud meil ei aega, tuju ega jaksu linnas ringi vaadata. Seadsime end sisse ülipehmetel ning mõnusatel vooditel, pakkisime lahti oma kohvrid ning ajasime natukene juttu. Väsimusest hoolimata ei tahtnud uni tulla. Päeva sündmused ning kõik uus ja nähtu jälitasid mind, sees keerlesid erutuse ning põnevuse tunne.

Järgnevad päevad olid täis seiklusi kahes eri linnas. Pean ütlema, et see konkreetne linn, kus me elasime, ei erinenud väga palju meie Tartust. Loodus näeb üsna samasugune välja, erinev on vaid liikluskultuur, punased majad ja katused ning loomulikult ka inimesed. Liikluskultuurist nii palju, et kui kohalik ei ole, siis on mõnikord päris raske õiges peatuses maha saada. Enamikes bussides öeldakse valjuhäälselt peatuseid nii nagu meilgi, kuid erinevus on selles, et peatuses väljumiseks tuleb alati, alati vajutada bussis olevat STOP nuppu. Meil õnnestus ühel korral lausa kaks peatust liiga palju edasi sõita, kuna just tolles bussis peatusi ette ei öeldud ning väga raske oli märgata, kus on bussipeatus ning kus mitte. Õnneks lõppesid kõik "äpardused" siiski õnnelikult. Keegi lootusetult ära ei eksinud :)

Lisaks tööasjadele oli meil ka aega poodides ekselda. Kahjuks või õnneks ei leidnud ma kuigi palju asju, mida endale soetada. Enamik raha läks söögi ja joogi peale, minimaalselt ka riideesemete peale. Tundub, et inimeste riietumisstiil on suhteliselt sarnane, sest poodides lebasid riiulitel, riidepuudel, stangedel ning isegi põrandal(!) lohvakad hilbud. Kõik tundus kuidagi liiga ühesugune ning liiga suur. Kiikasin paar korda isegi meeste poolele, kuid seal valitses veelgi hullem kaos. Vailda oli teksade, pusade, mittemidagiütlevate kirjade ja piltidega t-särkide ning kohutavate ruuduliste kauboisärkide vahel. See oli kõik ja igas poes oli sama jura. Vaatamata sellele jätsid Rootsi mehed üsna väljapeetud ning stiilse mulje, tundub, et nad oskavad seda jama poodides vältida.

Reis lõppes sama hästi kui algas. Sõit tagasi oli samasugune, ainult et vastupidises järjekorras. Tartus tervitas mind kell 01.30 mu oma ja armas Nikerdis. Kodutee tundus koheselt palju lühem ning mõnusam.

Järgmisel päeval ootas mind ees tarkusehamba operatsioon. Ma ei saa aru, miks inimesi on nende hammastega üleüldse "õnnistatud", kui nad niiehknaa eemaldada tuleb. See oli üle pika aja kõige vastikum ning õudsam kogemus mu elus. Külmavärinad tulevad peale mõeldes sellele, et kolm sellist hammast on ilmselt veel vaja eemaldada. Ma ei taha! Nüüd ma istun siin, pool põske paistes ja näen välja nagu kobras. Tegelikult nii hull ei ole .. aga selline mulje jääb küll nagu oleks suur komm põses. Täna on juba võimalik veidi tahkemat toitu süüa, kuid eile elasin ainult jogurtist. Ausalt, ega eriti nagu isu ei olegi, kui pool õhtut on üks osa näost tuim ning suus täitsa suremise maitse. Head ja kiiret paranemist mulle :)!

Sina.

Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele

päriseks

ei saa.

Jääb vahemaa,

jääb võõrastusevarjund.

Vaid sügav tarkus,

avar armastus

me erisusi lähendab

ja liidab.

See valguse

ja vabaduse vaim,

mis ilmub üheaegselt

kahes kehas

ja tunneb ennast ära

mõlemas.

(Doris Kareva)

My family!

Igal inimesel on elus prioriteedid! Kes hindab karjääri, kes edukust armuasjades, kes aga laste arvukust. Mina olen pikapeale ja lõpuks ometi mõistnud, et minu jaoks on tähtsaimal kohal elus mu perekond! Kunagi pubekna tundusid vanemad palju kiuslikumad ja õed palju tüütumad kui täna. Meil kõigil on vead, kuid tähtis on, et sa suudad neist mööda vaadata ning näha kõike muud head ja toredat nende inimeste juures. Perekond on midagi sellist, mida ei saa välja vahetada, tuleb leppida nendega sellistena nagu nad parasjagu on. Jah, see tähendab seda, et tuleb leppida ka oma vana ja habetunud papsiga, kui ta armastab kanda ebamääraste siltidega nokamütse, liiga pika säärega sokke ning tikuga oma hambaauke surkida. Ja jah, ma armastan teda ka siis kui ta minult juba sajaviiendat korda küsib, misasi see iPod on ja mind tänaval kõigi nähes liialt pikalt kallistama ja musitama kipub! Ma armastan teda tingimusteta! Samamoodi armastan ma oma ema, kes kohati on natukene kobakäpp ja äpu. Ta ajab asju ümber ja pillab taldrikuid käest. Vaatamata kõigile vaidlustele ja tülidele, mis meie vahel on olnud, on ta mulle endiselt kallis! Ja oma õdesid armastan ma ka. Nad on parimad õed maailmas! Mu noorem õde võib küll olla hingelt mässaja ja hetkel valdab teda tõeline puberteet, kuid vaatamata tema ebamäärasele blondile juuksevärvile armastan ma tedagi! Ja oma keskmist õde! Ta mõnikord ei saa asjadest aru nii kiiresti kui ma tahaks ja vahest ta kipub jonnima, kuid see ei ole oluline. Teda armastan ma ka! Ma ei kujuta oma elu ilma nende nelja inimeseta ette. Ma küll ei näe neid iga päev, aga nad on mulle üüratult olulised ja ma tahan, et neil kõigil läheks hästi. Kohe väga hästi!

Mu keskmine õde (see natukene jonnija, kuid muidu üliarmas) tuli eile teiseltpoolt lompi Ameerikast tagasi! Poleks isegi uskunud, et teda nii igatsema hakkan, kuid täitsa imelik oli olla poolteist kuud ilma temata. Ilma võimaluseta teda õhtul linna kutsuda ja tassike teed kohvikus juua. Ilm võimaluseta tema käest moealast nõu küsida. Uhh, kohe täitsa raske ikka! Nüüd on ta tagasi ning kogemuste, lademetes riiete ning kommide võrra rikkam! Mina ja Nikerdis saime ka tema lahkust tunda. Ta tõi meile jawbreaker-komme, ehtsat beef jerky't, õigete mõõtude ning kaaluga pesapalli, Miki-Hiirega pluusi, veel ühe pluusi ja ühe T-särgi, seda ainsat ja õiget Dr Pepperit, Crest hambapastat, mu lemmmikut ning veel paljupalju nätsu, komme ja nätsukomme! Ma olen talle väga tänulik. Eelkõige olen ma tänulik selle eest, et ta turvaliselt tagasi koju jõudis! Aitäh!

What is a sister?

A sister is someone more

special than words. She is love

mixed with friendship and a

million favorite memories that

will always last.

A sister is a hand within

your hand enfolded with love

and understanding. She gives

you a feeling that makes you

wonder what you would ever

do without her and no one is

loved so dearly!

Kas olete kunagi kogenud tunnet, et üks inimene on nii oma ja tuttav, et lausa hirmujudinad tulevad peale? Justkui tunneksid teda läbi ja lõhki ning teaksid isegi tema salajasimaid mõtteid ning pisemaidki soove. See tunne on valdavalt suurepärane ning kohati tõeliselt hirmus. Õudne on mõelda, et sa istud tema kõrval ja tead täpselt, mida ta su järgmise lause peale vastab või tead, mida ta järgmisel poetuuril enda ostukorvi poetab. Sest see on nii temalik! Tunne on nagu oleks mingi mõtete-jälitaja või suisa kriminaal.
Aga veelgi õudsam sellest kõigest on see, kui see sama sulle nii tuttav ja armas inimene tundmatuseni muutub. Ühel hetkel taipad end mõttelt "Kes see on, kes nii räägib?" Tema nägu ja naeratus oleks nagu samad, kuid sisemus on teine. Selle peale ütlen vaid, et välimus on petlik! Loeb see, mis on sinu sees. Inimesed muutuvad, jah. Kuid inimesi ei tohiks ise muuta, neile vägivaldselt oma tegusid või mõtteid pähe surudes. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele ning üleüldse on teise inimese tunnete ning alateadvusega mängimine üks ohtlik tegevus! Inimene peab aegamööda ise selle "mõtteni" jõudma ning selle endale omistama. Muidu on see tema jaoks võõras ning arusaamatu.

Childhood living is easy to do

The things you wanted I bought them for you

Graceless lady you know who I am

You know I cant let you slide through my hands                                                

I watched you suffer a dull aching pain

Now you decided to show me the same

No sweeping exits or offstage lines

Could make me feel bitter or treat you unkind

 

 

I know I dreamed you a sin and a lie

I have my freedom but I dont have much time

Faith has been broken, tears must be cried

Lets do some living after we die.

 

TartuFF ja P-A-U-L-I-G

Minu viimase puhkusenädala hõivas Tartu armastusfilmide festival tartuff. Sel aastal keskendus festival peamiselt pere ning sõprade temaatikale. Mäletan, et eelmisel aastal käisin ka korra festivalil, kuid filmid ei tundunud nii paeluvad. Sel aastal oli asi hoopis vastupidi. Mulle meeldisid mitmed filmid ning külastasime festivali igal õhtul. Vähemalt mina! Kõige suuremaks lemmikuks oli ilmselt Jaapani film "Lahkumised", mis tõstis lati teiste filmide suhtes väga kõrgele. Film rääkis noormehest, kes asus tööle firmasse, mis tegeleb surnute tseremoniaalse ettevalmistusega enne kremeerimist. Kuna surm tähendab paljude inimeste jaoks lahkumist ning mõte surmast tekitab tavaliselt hirmujudinad, siis ma usun, et paljude inimeste arvamus surmast muutus peale selle filmi vaatamist. Ma leian, et me peaksime elama oma elu nii, et oleksime iga päev valmis surema. Iial ei tea, millal on sinu aeg .. Filmi jooksul mõtlesin korduvalt ka oma lähedastele, kes on juba lahkunud. Ma usun, et nende hinged on leidnud rahu.
     Häid filme oli veel palju. Mainimist väärivad filmid "Ma olen armastus", "Haridus", "Patrik 1,5", "Emmanuelle" ning "Antikristus". Kaks viimast on ehk kõige enam elevust tekitanud filmid kogu festivalil! "Emmanuelle" ei olnud vaid üks järjekordne soft-porno linateos vaid sensuaalne, kirglik, erootiline ning äärmiselt vabameelne film. Kuigi filmis olid nii mõningad stseenid pigem utoopilised, meeldis mulle väga filmi teostus ning idee. Vabameelsus on midagi, mis tihtipeale oleks kui suure töökoorma, stressi ning murede alla maha maetud. Kõik peaks käima justkui plaanipäraselt ning ettearvatavalt. Minu jaoks näitas see film spontaansuse võlusid veelgi enam kui varem ning ma leian, et iga paar peab suhtes ise oma eetilised piirid paika seadma.   
     Emmanuelle oli abielus naine, kuid tema mees armastas teda niivõrd, et oli valmis andma kaunile naisele vabaduse ise otsustada, kellele anduda. Emmanuelle, kui naiivne kaunitar, ei osanud algul oma vabadusest midagi arvata, kuid ta kohtas uusi ja erinevaid inimesi, kel kõigil oli oma visioon abielust, armastusest ning petmisest. "Petmine on see, kui sa valetad ja varjad" oli Emmanuelle'i kindel nägemus. Õppides tundma erinevaid inimesi, laienes naise mõttemaailm ning ta soovis tunda uusi emotsioone ning saada erinevaid kogemusi. Olles seda kõike tundnud, pöördus naine lõpuks siiski oma mehe juurde tagasi. Omajagu romantikat leidus ka selles filmis. Miski ei olnud robustne ega võlts nagu enamustes pornotööstuse "üllitistes", pigem siiras emotsioon ning ehe nauding.

Õhtuid aitas erksana hoida Pauligi kohvitelk, kus pakuti tasuta erinevaid maitsekohve. Ka seda telki külastasime igal õhtul ning ei pidanud pettuma mitte ühelgi korral. Teenindajad olid väga kenad ja sõbralikud ning üritasid siirast naeratust näole manada ka viimasel õhtul, kui juba teab mitmetuhandes tartlane endale amaretto lattet tellis :) Loomulikult oli ka kohv väga heal tasemel! Mõnedel õhtutel õnnestus kohv kätte saada baristalt endalt, kes meie latte peale ilusaid südamekesi ning liblikaid meisterdas! Kas teadsite, et kujund püsib kohvi peal kuni viimase tilgani, kuni põhjani välja? (Seda muidugi juhul, kui sinna ekstra suhkurt juurde ei topita ning seejärel kogu head kraami laiali ei segata :))


Minule väga meeldisid filmid, meeldis kohv, ning suurimad tänud ka mu kullakestele, kellega koos ma filme vaatamas käisin! Ilma teieta ei oleks üritus pooltki nii nauditav olnud!

Esimene nädal.

Tänasega on lõppenud minu esimene puhkuse nädal. Kaks ootab mind veel ees. Nädal on möödunud suhteliselt kiiresti, kuid väga teguderohkelt. Nikerdisega käisime kinos vaatamas filmi "Algus". See on tõeline kassahitt ning ma soovitan seda filmi kõigile! Lisaks kinole oleme käinud ka rannas päevitamas, meie aias väikese grillfesti korraldanud, öösiti paljalt ujuma hiilinud ja kodus mõnusasti aega veetnud. Olen tüdrukutega klubis käinud ja olen juba ka haige jõudnud olla. Neljapäevast kuni laupäeva hilisõhtuni vaevas mind väga ränk kõhugripp, mis peamiselt seisnes tugevates kõhuvaludes. Sinna juurde ka muud hädad, kuid nendest ma lähemalt rääkida ei soovi :) Gripp muutus juba väga väljakannatamatuks, kui Nikerdis apteegist mulle lõpuks ravi leidis. Üks imepisike tablett ning kogu mu mure ja valu lubati kahe minutiga peatada. Seda see imerohi tõepoolest tegi. Kahju ainult, et ma nii mitu päeva voodis vaevlema pidin enne, kui me selle rohu avastasime. Tasapisi nüüd kosun ning püüan uuesti normaalse toidu peale üle minna. Haigus viis minult ka umbes kaks kilogrammi, kuid neid ma tagasi ei igatse ;)
Loodetavasti tuleb uus ja algav nädal sama põnev kuid nüüd juba ilma tervisehädadeta!

XVIII Viljandi pärimusmuusika festival

Juba teist aastat külastasime Nikerdisega Viljandi pärimusmuusika festivali aka Viljandi folki. Iga aasta juulis Viljandi lossimägedes ja südalinnas peetav pärimusmuusika festival on olnud läbi oma senise kestmise ühe erilise, 1990. aastate algul levima hakanud mõtteviisi tugevaim väljendus. See mõtteviis väärtustab tavasid, pärimust ja paikkondlikku identiteeti, püüdes aasta-sadade ja -tuhandete vältel kogunenud vaimseid väärtusi kohandada kaasaegse elukorraldusega - ikka selleks, et traditsioonid elaksid ja seeläbi tugevneks meie rahvuslik eriprära. Viljandi pärimus-muusika festivalist on aastatega kujunenud omasuguste seas üks Balti- ja Põhjamaades suuremaid.

Selle aasta teemaks oli "Seest tuleb üks tants". Väga palju oli tantsulisi etteasteid ning ka "tantsu õpitubasid" kus sai erinevate maade rahvustantse õppida. Meie Nikerdisega otseselt ühestki õpitoast osa ei võtnud, kuid elasime teistele suure innuga kaasa. Üleüldse on folk üks äraütlemata tore üritus. Otsustasime, et sellest festivalist saab meie iga-aastane traditsioon. Folk on ühtlasi olnud ka minu ja Nikerdise koosoldud aastaringide täitumise tunnistajaks. Seekord täitus meil "viis aastat koosolemist". Palju õnne!

Folgist veel nii palju, et olime seal kokku kolm ööd ja päeva. Kolm ööd ja päeva olime Nikerdisega ninapidi koos, isegi dušši all käisime koos, ja ma ei saa öelda, et meil oleks lõpuks igav, tülgastav, tüütu või muud moodi ebameeldiv hakanud. Hoopis vastupidi. Me veetsime koos erakordselt toredad päevad ning ööd. Nikerdis ütles selle kohta hästi: õpid väga hindama seda aega, mis teineteise seltsis saab veedetud. Ma arvan, et tal oli õigus. Me käisime koos erinevatel kontserditel, milledest lemmikumaks oli ilmselt Svjata Vatra. Me küll ei ostnud piletit, kuid kuulasime teki peal aia taga. Uskumatult hea ja mõnus oli ning kui kontserdi lõpuni oli veel jäänud umbes 20 minutit, siis hiilisime sisse ning nägime ka selle võiduka lõpu ära. Päeval käisime linna peal uudistamas ning erinevaid toite maitsmas. Minu esimesteks lemmikuteks on endiselt soojad mandlid kaetud krõbeda ja magusa puruga. Mmm. Teiseks lemmikuks oli sealne soolane toit. Fritüüritud kartulid, värske kartul, šašlõkk, grillvorstid, hapukapsas, hapukurk .. ja see kõik oli suure pannide peal ja täiesti värske. Mmm .. seda tahaks tagasi. Toidu jaoks oli lausa eraldi toidutänav, kust sai osta endale kõike head ja meelepärast süüa ja juua. Kui me olime kõhud kuskil ilusa looduse vahel täis puhinud ja natuke lesinud, käisime ka poodides šoppamas.

Mitte midagi eriti palju ei ostnud aga erilist see eest küll. Mina ostsin endale käsitööna valminud plätud, ainulaadsed ning ainsad. Näevad tõeliselt kiftid välja. Esimest korda ma päriselt ka kauplesin, sest 450 krooni nende plätude eest tundus natuke liiga kõrge. Lõpphinnaks jäi 350 ja alla selle oleks juba olnud piinlik küsida, sest tegija oli oma tööd hästi teinud. Lisaks plätudele ostsin ka kirjud aladini püksid. Esmapilgul kahtlesin ja kõhkelsin, et kas kannaksin üldse selliseid, kuid püksid on väga ilusast riidest ning jällegi käsitööna Idamaades valminud. Need püksid pole küll päriselt minu igapäeva stiil, kuid kuna juba Nikerdis leidis, et mulle need püksid sobivad ja ma kannaks nad välja küll, siis miks mitte. Elu ei peagi ju alati etteaimatav olema! Ka pükste hinda õnnestus mul umbes sama palju alla kaubelda, kui plätudel.

Lisaks šoppamisele käisime Viljandi lossimägedest ka kaunist Viljandi järve imetlemas. Soovitan kõigil seal ära käia, Eesti loodus on ikka imeline! Selles samas Viljandi järves käisime iga päev ka ujumas. Ühel korral rentisime ka paadi, et natuke järvevee peal loksuda. Igaöiseks traditsiooniks sai ka Pappa Pizzas söömine, sest mõnikord lõppesid meie õhtud kell 4 hommikul ja sel ajal oligi ainsana lahti veel pitsarestoran kuhu kõik näljased ning ärkvel folgilised enda kõhte täitma tulid. Meie nende seas. Järjekorrad olid küll pikad, kuid Nikerdis lõbustas mind kogu selle aja ning kõhud said väga täis!

Me tegime veel väga palju toredaid ja lõbusaid asju, kuid jutt venib juba niigi pikale. Ei jää muud üle kui järgmine aasta uuesti minna ning veeta koos järjekordselt tore folk!

„Viljandi pärimusmuusika festival on muutunud sündmuseks, mille järgi mõõdame oma aastat. Kui folk on käes, ongi üks aasta jälle möödas."

Toomas Hendrik Ilves,

Eesti Vabariigi president

Sünnipäev!

Annan kiire ülevaate minu ning Preili sünnipäevapeost. Päev algas juba vara hommikul, kui pidime tegema sisseoste peo jaoks. Meil oli planeeritud kindel eelarve ning põhimõtteliselt me seda ka järgisime. Ainult natukene ületasime seda :) Peale sisseoste suundusime Tartu kesklinnas toimuvatele Hansapäevadele. Nägime, proovisime ning kogesime palju uut ja huvitavat. Sealt leidsime ka kingilisa üksteisele. Põhikingituseks oli kena raamitud pilt meist kahest, mis jäägu kauneid aegu meenutama. Ma ei taha nüüd öelda, et kõik hea oleks läbi, kuid vahest on raskemad ajad ning siis on hea vaadata sulle tuttavlikku ning turvalist pilti ja mõelda, kui hea meil kunagi oli. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, nad räägivad. Ma nõustun. Tulles nostalgitsemise juurest tagasi sünnipäeva juurde, pean mainima, et jäin peoga üldjoontes rahule. Kõik, kes olid kutsutud ka tulid. Kõik, kes tulid, ei suutnud end aga korralikult vaos hoida. Ei hakka siin nimesid nimetama, kuid mõni inimene ei ole veel täiskasvanuks saanud, kuigi vanust peaks küll olema piisavalt. Natuke pahandamist ja natuke vihastamist ajasid seekord asja ära. Üldiselt olid inimesed siiski rõõmsas peomeeleolus ning kohati isegi veidi ülemeelikud. Sai palju söödud, natuke vähem joodud, saunas käidud ning end siis pisikeses pisikeses ojas jahutatud. Mängisime ka seltskonnamänge, mis osutusid päris vahvateks. Võin öelda, et mina jäin sünnipäevaga väga rahule :)

Öised askeldused

Eilne õhtu ei olnud kodus lebotamise ning Nikerdise ootamisega veel kaugeltki läbi. Peale südaööd oli endiselt palav olla ning Ürgmees pakkus välja variandi minna ujuma. Olin alguses natuke skeptiline, kuna ei tahtnud üksi läbi pimeda pargi kõndida, kuid siiski tasus asi end ära. Randa jõudes leidsime eest veel inimesi, kes sinna ennast lõbustama olid tulnud. Mina ka lõbustasin ennast. Ujudes koperdasin ma nimelt ühe eriti suure ja vastiku puurondi otsa ja kriipisin oma kõhu ning jalad ära. Mõnikord on valges ujumine siiski poole ohutum, siis vähemalt näed, kuhu ujud. Õnneks midagi hullemat peale väikse ehmatuse minuga ei juhtunud ning koju jõudsin ka turvaliselt. Seal ootas mind juba Nikerdis, kes pakkus välja, et võiks mulle hamburgereid grillida. Väga imelik mõte, arvestades, et kell oli saanud juba 02.25. Kuna mu kõht aga väga tühi oli, lubasin tal end teenindada. Läksime aeda ning süütasime lõkke. Tule peal grillisime hakklihast kotletid .. nagu mingid korilased ennemuiste .. ning panime saia vahele veel lehtsalati, kurki, tomatit ning juustu. Ma pean ütlema, et tema tehtud hamburgerid on konkurentsitult parimad! Lihtsalt haukad ühe eriti suure tüki ja naudid seda maitset. Mmmmm ... Kuna grillimisega läks ka omajagu aega olime mõlemad lõpuks päris väsinud. Praktiliselt kohe pugesime voodisse ning jäime vist sekundipealt magama.

There goes my baby ..

Viimasest sissekandest on jälle liiga palju möödas ning südametunnistus koputab mu pisikesel roosal uksel. Suvi on möödunud ülihelikiirusel ning tõeliselt palju toredaid asju on leidnud aset. Meie väikesel Eestimaa lapikesel on käinud nii Hollandlane kui ka kauaigatsetud Lukslane! Halleluuja! Hollandlase siinoleku jooksul tegime väga palju asju. Käisime kinos, rannas, jalkat vaatamas, rannas, pubis jne. Meeldejäävaimad sündmused olid ilmselt pikad jutuajamised, kuumal rannaliival päevitamised ning minu ja Preili fotosessioon, mis oli Hollandlase korraldatud.
Kirjutasin enda otstarbeks isegi nimekirja asjadest, mida kindlasti peab tegema. Praegu, vaadates seda pisikest kirjakest, leian, et peaaegu kõik asjad said oma linnukesed taha. Vaid Onu Jaani Onnikesele ning kluppi me ei jõudnud. Selle lühikese kahe nädala jooksul veeti Hollandlast nii Saaremaale kui ka Viljandisse ning kes teab veel kuhu. Ma usun siiralt, et tal oli siin väga tore .. kui vaid välja arvata "moskiitod" kes tema magusast verest küllalt ei saanud. Need elajad sõid teda ikka korralikult. Nii palju, kui mul õnnestus näha (mida polnud üleliia palju, uskuge mind) oli praktiliselt terve ta keha punaseid täpikesi täis. Mul on siiaralt kahju ning loodan, et ta paraneb kiirelt!

Lisaks H'le käis umbes kaheks päevaks külas ka Lukslane. Viimati oli ta siin kaks aastat tagasi ning siis oli elu palju lihtsam ning vabam. Praeguseks on meie kallil Lukslasel päris oma boyfriend, mis tähendab, et kõigepealt pere ning seejärel sõbrad. Arusaadav, kuid siiski on kahju, et me teda vaid nii korraks nägime. Selle lühikese aja jooksul jõudsime siiski midagi meeldejäävat korda saata .. näiteks käisime alasti südaöösel Anne kanalis ujumas. Uskumatult meeliülendav kogemus! Vesi oli meeletult meeletult soe ning seltskond väga vallatu ;) Tõestusmaterjali leiate allpool, kuid siiski viisakates riietes olles!

Lisaks skinny dippingule käisime korduvalt ka McDonald'is oma akusid laadimas ning olime niisama ilusad ja toredad! Veendusin, et Lukslasega on väga hea ja lihtne. Olenemata sellest, et me kaks aastat ei näinud, tundsin tema naasedes nagu oleks me jätkanud täpselt sealt, kus me pooleli jäime. Jaaa, see tähendab samas ka seda, et me endiselt oleme abielus ja mina olen tema naine! Kes teab, see teab ;)

Peale Lukslase lahkumist tuli veel üks omamoodi tähtis ning vältimatu sündmus. Liina vananes. Kohe aasta kukkus kolinal juurde. Praegusel hetkel olen ma veel rahulik, sest paanika pole mind tabanud, kuid kardan, et see jõuab kohale alles hiljem. Ma ei tunne end muldvanana, kuid leian, et minu vanuses inimesel peaks olema umbkaudsed sihid paigas ning mingid käega katsutavad saavutused ette näidata. Ma tunnen, et mul neid hetkel veel ei ole. Võibolla ei ole siis õige aeg veel saabunud, kuid ma väga kaua ei tahaks maailmas "ringi uidata". Ma leian, et mida rutem inimene oma kutsumuse tabab, seda kiiremini ning efektiivsemalt saab ta tööd teha, et selle eesmärgini jõuda. Kui aga elada kogu elu "udu sees käega kombates" võib juhtuda, et avastad viiekümneselt, et su tegelik kutsumus ei olegi kirjastaja amet vaid sa oled loodud olema hoopis loomaarst, siis on juba peaaegu hilja seda teostama hakata. Nii juhtuski, et kolmkümmend aastat meie firmas karjääri teinud naine avastas, et peab hoopis arstiks saama. Ma soovin talle palju jõudu ja jaksu õpingutel ning loodan südamest, et ta suudab vähemalt osaliselt oma unistuse teoks teha!

Mina endale nii karmi saatust ei taha. Kindlasti ei ole minu praegused õpingud ning töö mahavisatud aeg, kuid ma leian, et selle "õige" asjani jõudmine on nii kurnav ja vaevarikas töö, et kui sa selle "õige asja" kord leiad, on oht suur, et sa temast pimesi mööda jalutad.

Tänane päev  läks väga suurtes ning laiades raamides korda. Need inimesed, kel oli meeles ning kes piisavalt hoolisid, õnnitlesid. Ülejäänud .. ohhh, Jumal teiga :) Elu on ilus ning mõeldud elamiseks! Ma tänan oma emmet-issit, kes kogu oma tähelepanu ning aja ning rahakotirauad minule suunasid! Ma tänan Nikerdise ema, kes mulle köögi lauale lõhnava, ilusa ning maitsva üllatuse jättis! Ma tänan Nikerdist .. selle eest, et ta on just selline nagu ta on. Ma tänan oma sõpru, kes mind täna meeles pidasid! Eelkõige tänan ma aga iseennast vähemalt selle eest, et olen suutnud oma mina-pildi üldjoontes säilitada just täpselt nii meeldiva või ebameeldiva, kui parasjagu vaja on!

Ma tänan ka oma armsaid õdesid, kes mind ära ei unustanud! Ka väga väga kaugel viibides saab olla samal ajal väga lähedal! Ma näitan teile:

Lisaks virtuaalsetele kookidele ning õnnesoovidele saadeti mulle ka virtuaalseid siilibeebisid. Ilma naljata :)

Nõnda armsaid olevusi polegi varem näinud :)

Suur suur aitäh kõigile :)

Meeletu meeletu suvi ..

Kuna viimasel ajal on eriti palju asju juhtunud, siis nagu tavaliselt, võtan need ühe sissekandega (lühidalt?) kokku. Viimatised tähtsad sündmused on olnud Preili lõpetamine. Aset leidis see 19. juunil. "Tseremoonia" ise jäi nägemata, kuna Preilil on liiga palju austajaid ning saal oli paksult rahvast täis. Meie kohus oli lillekimp käes truult väljas oodata, kuni Preili oma tee meieni leiab. Lilled antud ning õnnitlused edastatud, tegime temaga ka koos mõned pildid. Preili nägi väga ilus ning teemakohane välja, just nagu õigele tulevasele sekretärile kohane. Ilus :)

Lisaks Preilile toimus samal päeval ka minu õe lõpetamine. Ka temal oli liiga palju austajaid ning saal järjekordselt puupüsti täis. Õnnitlused koos piltide ja muuga said siiski edastatud. Õde oli valinud riietuseks lilla minikleidi, ultrakõrged mustad kingad ning vallatu mustriga sukad. Ta on mul ilus ja populaarne nagu alati .. seda näitab juba see meeletu lillekuhi, mille mina lõpuks koju pidin viima, blaah. Tõestava pildi pean vist hiljem lisama, kuna hetkel ei ole ühtegi käepärast võtta.

Lisatud pilt oma kallist ja ilusast õest, kes hetkel viibib üldsegi USA's. Igatsen sind! (Täiendatud 05.07.2010)

Õhtu jätkudes (Tõepoolest, üks erakordselt pikk õhtu oli ikka) külastasime veel ka Sõdalase sünnipäevapidu. Enne reaalselt peole kohale jõudmist seiklesime tund aega Eestimaa peal, kuna Nikerdisel oli vaja ühest teisest sünnipäevast osa võtta. Sõdalase sünnipäev oli omamoodi tore, oli palju inimesi, palju naeru, palju pooli, palju grillvorste ja palju klatši. Toimus, mis toimuma pidi ning igaühele jääb see õhtu erinevalt meelde. Mina meenutan seda siiski rõõmsates toonides!

Eelmise nädala keskpaigas tähistasime ka Võidupüha. Sai tehtud palju grillvorste, liha, sai joodud, sai paadiga sõidetud ning parvsaunas käidud. Järjekordselt mõnus õhtu päris normaalsete kaaslastega. Loomulikult ei puudnud ka draama ning mõned inimesed keerasid vahepeal vindi natuke liiga üle. See on küll minu isiklik arvamus ja ma ei sunni kedagi endaga nõustuma, kuid ma veendusin, et miski siin maailmas ei ole jääv, kõik on kaduv. Ühtel hetkel mõeldu on järgmisel momendi pahupidi. ja üleüldse ei ole miski omal kohal. Seda võib seletada umbes nagu kui keegi võtaks sind jalgadest kinni, keeraks pea alaspidi ja siis raputaks meeletult. Pole ju eriti mõnus?

Olgu, ma rohkem mõistujuttu sel teemal ei aja, kes saab aru see saab ja kes mitte, see võibolla ei peagi.

Uus nädal tõi kaasa veelgi põnevaid sündmusi. Kuna olen endale juba pikemat aega laptopi tahtnud, siis nüüd viimaks sai see teoks. Ootamisest sai nii kõrini, et ühel hetkel leidsime Nikerdisega üsna sobiva ja kobeda variandi ning ma ostsin ta lihtsalt ära. Jaaa! Nüüd on mul oma pisibeebi. Ta on must ja läikiv ning ääretult pisikene. Sellest ka tema hüüdnimi. Esimestel päevadel oli temaga üsna raske harjuda, kuid praeguseks on ta mulle omamoodi armsaks saanud. Loodetavasti teenib ta mind pikalt ja hästi.

Lisaks mu kauaoodatud arvutile saabus ka Jeffy. Viimati oli ta meie hulgas eelmise aasta sügisel ning selle aasta algul. Nüüd on ta kaheks nädalaks tagasi ning me kavatseme võtta temast maksimumi. Kavas on vähemalt meie aias grillimine, Onu Jaani Onni külastamine, klubi vallutamine.. ning Preilil on veel mõned trumbid varuks, juhuks kui igav peaks hakkama. Aga seda juba ei juhtu, ütlen ma Teile! Täna näiteks vedasime Hollandi poisi (Jeffy) oma mõnusasse Emajõe randa. Üldiselt meeldub mulle pigem aias päevitada, kuna see on mitu korda rohkem hügieenilisem, higivabam, tühi ebameeldivatest inimestest (purjus, paljad ja muud moodi tobedad) ning iga kell on võimalus tuppa varju alla minna või end kosutavast väliduššist jahutada. Seekord läksime aga randa tõestamaks Jeffyle, et ka väikeses Eestis on kuum rannaliiv täiesti olemas. Eriti kahetsema ei pidanud, kui vaid välja arvata mu "väike" enesepaljastus. Ütleme nii, et nudistiks ma vist küll ei sobiks, kui sellised rannad meil eksisteeriks. Ma ikka olen liiga häbelik ning õnneks piisavalt kiire reageerimisega, et kõik oma paljastused käega katta. Teie kahjuks või rõõmuks :)

Palju väga ootamist väärt sündmusi on aga alles ees! Varsti saabub meile külla Laura! Tema tulekuga lahkub aga minu õde suure lombi taha pooleteiseks kuuks puhkama. Lisaks sellele on oodata minu ning Preili sünnipäevi, mu kauaoodatud kolmenädalast puhkust ning vähemalt ühte minu ja Nikerdise jaoks natuke olulisemat 25ndat juulit, kui teiste jaoks (no Laura jaoks ka oluline päev). Seega on oodata vaid absoluutset põnevuse tippu ja ei midagi vähemat. Ees on suvi täis kuumust, kirge, intriige ning kõike, mida te hing ihkab!

Päikest!

Liina