Tundub, et olen oma sisemaailma viimasel ajal unarusse jätnud, kuna mõtteid, mida tahaks kirja panna, on palju ja enamgi veel. Mõned neist on juba tolmukihiga kattunud, kuid on ka värskeid ning hapraid mõtteid. Kas teie olete kunagi mõelnud oma nn "ideaalsest elust", mida kavatsete kunagi kauges tulevikus elama hakata? Siis kui, aktsiate hind tõuseb, kehakaal on väiksem ning on rohkem raha ja julgust, et oma unistusi teostada? Mina olen. Mulle on pähe turgatanud, et ma viimasel ajal elan üldse palju unistustes. Tahaks nii palju asju teha, aga napib just neid eelpool nimetatud asju. Kehakaal pole ehk tõesti takistuseks, kuid ka see on üks heaolu ning endaga rahulolemise väljendusvorme. Mis mind siis takistab? Ilmselt kõige rohkem julgus. Julgus erineda, teha hullumeelsed asju ning jätta maha see vana ja harjumuspärane elu. Ma tahan kogeda maailma! Ma tahan reisida, näha kõiki looduse imesid ja neid võrratuid türkiissiniseid randu valge liivaga, mida iga teine reisibüroo reklaam nii ahvatlevalt kutsub. Ja see ei ole veel kõik. Ma tahan kogeda sõnuseletamatuid, suussulavaid, ennastunustavaid toiduelamusi. Ma tahan näha, kogeda, tunda, nuusutada iga oma keharakuga .. Oh, kuidas ma tahaks! Siis tulen aga oma unistustest tagasi maapeale, naeratan malbelt, ning jätkan oma poolelijäänud toimingutega. Unistada on nii hea, see on üks turvaline viis mõelda "Mis oleks kui .. ". Iga hetk on võimalus see uitama läinud mõttelõng katkestada. Tagasi "maa peale" tulles oled täpselt samas kohas, samade inimeste ümber. Kuid ometi jääb hinge kripeldama see mõte. Mis oleks kui ...
