Ootamine. See on üks suur osa meie elust. Me ootame hommikuti oma koolibussi. Me ootame restoranis oma tellitud sööki ja jooki. Me ootame kedagi koju. Me ootame eksamitulemusi.. Me ootame. Igas päevas on hetki, mida me ootame. Sündmusi, mis peatselt juhtuma hakkavad.
Kui palju aega me kulutame terve oma elu jooksul ootamise peale?
Mina olen viimasel ajal eriti tugevalt kogenud, et ma pean kogu aeg midagi või kedagi ootama. Mõned sündmused on sellised, kus sa ei saagi mitte midagi teha peale pingsa ootamise. Kogu selle aja vältel tundub aeg venivat kui mullinäts. Minutid ei taha kuidagi oma "normaalkiirusel" mööduda ja isegi närvid on juba viimseni üles krutitud. Lõpuks saabub hetk, mil toimub pingelangus. Korraks on tunne hea, kuid siis tekib juba järgmine küsimus? Kas kogu see ootamine ja närveldamine tasuvad ennast ära? Kas ma pean kulutama nii suure osa oma ajast mitte millegi tegemise peale? Kas lõpptulemus oli ajakulu väärt? Mina arvan, et me peaksime elama just neis hetkedes, mis kestavad praegu. Juhul kui mõni asi absoluutselt ootamist ei vaja, ei peaks me veetma pool oma elu lihtsalt minuteid lugedes. Tuleks õppida aega õigesti kasutama. Loomulikult ei ole asi alati nii must ja valge nagu mina seda hetkel näen. Oletame, et mitmed inimesed tahavad saada ühte ja sama asja. Nad võtavad järjekorda ja ootavad. Nad kõik tahavad seda sama ja soovitatavalt kohe, kuid on loomulik, et palju inimesi ei saa saada kõike ja kohe. Vahest peame me olema kannatlikud. Kannatlikkus on voorus nagu öeldakse ka Piiblis.
Kannatlikkus - suutlikkus oma soove mõni aeg vaos hoida - on hinnaline ja harukordne voorus. Tahame saada oma tahtmist kohe ja praegu. Seetõttu võib kogu mõte kannatlikkusest tunduda ebameeldiva ja vahel isegi mõruna.
Kiirtoidurestoranid, kiirsõnumid, hetkega tellitavad videoteenused ja viivitamatud vastused nii triviaalsetele kui süvitsi minevatele küsimustele - selline on maailm, milles me elame. Meile ei meeldi oodata. Mõnel tõuseb vererõhk ainuüksi juba siis, kui tema järjekord kaupluses liigub teistest aeglasemalt.
Täna siin ja praegu ootan mina Nikerdist koju. Kusjuures, ma olen täheldanud, et ma teen seda üsna tihti. Vahel isegi enesele teadmata või seda teadvustamata.
Tuleb aga märkida, et kannatlikkus ei ole passiivne alistumine ega ole see ka hirmudest põhjustatud tegevusetus. Kannatlikkus tähendab aktiivset ootamist ja vastupidamist. See tähendab kindlaksjäämist oma eesmärkidele ja tegutsemist selle nimel - töötamist, lootmist, usu rakendamist, meelekindlust raskustes, isegi kui teie südamesoovide täitumine seetõttu kaugemasse tulevikku nihkub. Kannatlikkus tähendab millelegi lõpuni kindlaks jäämist. See tähendab loobumist kiire rahulduse saamisest tulevaste õnnistuste nimel. See tähendab viha mahasurumist ja ebasõbraliku sõna lausumata jätmist. See tähendab kurjast hoidumist ka siis, kui tundub, et teised sellest rikastuvad. Kannatlikkus ei ole lihtsalt vastupidamine, see on mõtestatud vastupidamine!
Kannatamatus aga osutab isekusele. See on enesekesksete inimeste iseloomuomadus. Selle tekitajaks on laialt levinud seisund, mida nimetatakse „maailma naba" sündroomiks. See paneb inimesed uskuma, et maailm pöörleb nende ümber ja et kõik ülejäänud on vaid kõrvalosatäitjad suures moraaliteatris, kus peaosatäitjad on nemad.
Ma ei tea, kas minu kannatlikkus ennast ära tasub ja ma ei tea, kas mind selle eest hiljem õnnistatakse või laidetakse. Ma ei tea, kes ja kas seda tähele paneb, kuid oma südames ma tean, et see on üks suur voorus ja õnnistus neile inimestele, kes valdavad kannatamise kunsti. Ma ei eelda, et Sina, kallis lugeja nüüd üllaks ja eeskujulikuks kannatajaks peaksid hakkama. Ma ei oota ka sinult mingisugust kriitikat ega kiidusõna selle sissekande eest. Ma loodan vaid, et see sõnum jõuab kord õigete inimesteni, kes sellest midagi õppida võiks. Seni pean ma aga olema kannatlik ja ootama...
Teie Liiina
