Muutlikud tujud.

Mõnikord ma mõtlen, et miks ma küll oma elu nii keeruliseks elan? Me kõik oleme kuulnud väljendit "Igaüks on ise oma õnne sepp". Ma arvan, et suures osas vastab see rahvatarkus tõele. Keegi teine ei saa meid sundida ütlema või tegema asju, mida me ise ei taha. Loomulikult on ka erandeid, kuid üldises plaanis meeldib mulle siiski mõelda, et elu on suuresti must-valges toonis. Ma nii väga soovin, et oleks nii, sest siis on mul lihtsam otsustada mis on hea ja mis on halb. Kõige silmakirjalikum kogu selle elustiili viljelemise juures on see, et ma ise ei suuda oma mustvalge elu reeglitest kinni pidada. Ma kipun teiste inimeste otsuseid ilma pikemalt järele mõtlemata kritiseerima ning lahterdama. Enda emotsioone ei suuda ma aga kuskile lahterdada. Nad ei ole ei üht ega ka teist.

Miks mõned inimesed teevad mulle nii raskeks nende südames hoidmise? Ma püüan päevast päeva ja näen vaeva, et neist kinni hoida, ma üritan rääkida ning püüan ka kuulata. Üritan olla vastutulelik ja mõistlik. Kuid päeva lõpuks on mul ikka selline tunne, et mu süda rebitakse seest välja ja tallutakse puruks. Ma olen teadlik sellest, et mu tegevus on "ennasthävitav", kuid ma ei suuda ega taha lahti lasta. Olengi nagu üks väike punane vähike, kes on oma sõrad millegi ümber põiminud ning püüab meeleheitlikult kinni hoida ega kavatsegi oma haaret lõdvemaks lasta.

Paar päeva tagasi tuli mulle kutse osaleda loengus, teemal "Mis mind motiveerib?". Kutse ununes mul ära ja kohale ma ei jõudnud. Hakkasin aga täna mõtlema, et kui ma oleks läinud, siis millest oleks ma rääkinud? Ma tunnen praegu, et mind ei motiveerigi mitte miski. Kõik mu jõupingutused on olnud vales suunas ja see üks inimene, kellest ma nii väga hoolin oleks kui kõrvad lukustanud ning oma pilgu minult ära pööranud. Piltlikult öeldes olen kui väike põrkepall, kes järjepidevalt muudkui põrkab ja põrkab vastu seina. Sein aga ei kavatsegi pehmeneda ja teda sisse lasta.

"And then in the evening light when the bars of freedom fall, I watch the two of you in the shadows on the wall. And when the darkness steals some of the choices from my hand, then will I begin to understand."

Devil.

Pühapäeva õhtul käisime Nikerdisega kinos vaatamas filmi "Saatan". Kuna Cinamoni kodulehel selle fimi kohta eriti palju tutvustavat teksti polnud, ei teadnud me ka, mida filmilt oodata. Pealtnäha nagu üks õudukas ikka. Tegelikult oli asi hoopis kaugel sellest! Lühidalt ning ülevaatlikult räägib film viiest inimesest, kes ühel tavalisel päeval jäävad koos lifti kinni. Need inimesed on seal kõike muud, kui "ühed juhuslikult kokku sattunud saatusekaaslased". Neil kõigil on midagi hingel ning nad on teinud pattu. Nad on elanud oma elu koos suurte valedega ning on aeg selle eest maksta .. Saatan ei tapa kunagi salaja, ta teeb seda kõigile nähtavalt. Saatana käest ei ole pääsu, oma viimase ohvri tapab ta selle inimese nähes, keda see inimene kõige rohkem armastab.

Kui see lugu üldse midagi inimkonnale õpetada püüab, siis on see see, et kui Saatan on olemas, siis järelikult on olemas ja Jumal. Saatan on läbinisti pahatahtlik ning kiuslik, ta ei saaks olla hea, sest see pole tema loomuses. Samamoodi nagu on Jumal läbinisti hea, sest kui ta oleks halb ja sooviks inimestele ainult valu ja piinu, siis ei oleks ta ju Jumal, sest kurjus ei ole ju tema loomuses. Ometigi kahtleme me tema olemasolus ning tema tegude õigsuses ning õigluses iga päev..

Ei saa eksisteerida ülimat halba ilma ülima headuseta. Sest kui me elaksime maailmas, mis tunneb ainult kurjust, siis ei tunneks me ju ka ära headust; isegi kui see oleks otse me nina all. Ometigi puutume me iga päev kokku nii headuse kui ka kurjusega ja teeme neil vahet. Järelikult on nad mõlemad olemas.

There's magic in the air!

Eelmisel nädalavahetusel sai nii mõndagi põnevat kogetud ja tehtud. Reedel käisime korbis meile armsat ja kallist Tumbsut ära saatmas. Ei, ta ei läinud päriselt taevasse, vaid natukene lähemale :). Nimelt sõjaväkke. Ärasaatmisele oli kogunenud nii lähemaid kui natuke kaugemaid sõpru ning tuttavaid. Üheks osaks peost oli ka juuste maha lõikamise tseremoonia. Tumbsu on imeliste helesiniste silmade ning paksude blondide kiharatega armas poiss nagu Preili armastab öelda. Sel korral taipasin ka mina tema öeldut. Kahju oli vaadata kuidas vähehaaval Tumbsu pea juustest aina hõredamaks ja hõredamaks jäi .. Õnneks ei ole kahju jäädav, sest millalgi peavad need juuksed ju tagasi ka kasvama! Igal juhul soovime me sulle palju jõudu ja jaksu ning tervist! Me kõik jääme sind ootama!

Laupäev jätkus kooli meeleolus. Tegelikult meeleolu nagu ei olnud, aga põnev oli see eest topelt. Sel nädalavahetusel algasid mul esimesed loengud nagu ma ka varem mainisin. Uued ained, uued õppejõud ning isegi mõned uued kursusekaaslased, keda ma kahjuks pole veel jõudnud tundma õppida. Uutest õppeainetest nii palju, et sel aastal on mind õnnistatud Vana-Egiptuse kultuuri ja usundiga (äärmiselt põnev, siiamaani lemmik aine), kreeka keelega ning inglise keele algkursusega. Kreeka keelest nii palju, et see on ikka poole kergem kui eelmise aasta heebrea keele kursused. Nüüd, kui ma kreeka keelt õpin, kummastab mind vaid üks asi - millest või kust on tulnud väljend "kreeka E"? Sama hästi võiks siis öelda "eesti E", sest kirjapildis need tähed kuigi palju üksteisest ei erine. Raskusastmelt kõige raskem on kirjutada tähte "ksii", konksud ja kaared ja mis kõik veel.

Inglise keele kohta jääb mul vaid üle küsida "What on earth?" Ma leian, et palju kasulikum kogu usuteaduskonna üliõpilastele oleks olnud erialane inglise keel teoloogidele, sest sellega  tuleb meil tulevikus veel palju kokku puutuda. Mida teen ma aga teadmisega, et nüüd oskan ma paremini kui varem öelda "Hello, my name is Liina. I come from Estonia."?

Lisaks väga põnevatele loengutele oli plaanis laupäeva õhtul minna maskiballile.Kuna mul ühtegi üleliigset maski kodus niisama vedelemas ei olnud, siis oli vaja mitmeid tekstiili ning pudi-padi poode külastada, et leida oma kleidile vastavad aksessuaarid. Nii ma siis silkasin mööda Abakhani ning Kaubamaja, kui ma parajasti loengus ei olnud. Otsustasin, et eraldi maski ma selle peo jaoks ei osta, vaid lasen maski endale näole maalida. Juuste kaunistamiseks kasutasin mustade sulgede ning hõbedaste kivikestega peaehet, mis nägi väga ilus välja!

Peale kooli tormasin koju ning algasidki ettevalmistused õhtuks. Peo eelsed tunnid veetsime Kiisu juures, kes meid lahkelt võõrustada otsustas. Pidu ise oli väga maagiline, saalid olid ehitud õhupallidega ning ilusates maskides inimestega! Preili oli otsustanud selga panna kleidi. Mitte küll sellise tavalise, lühikese vaid seekord maani helelilla printsessikleidi! Ta nägi tõeliselt vaimustav välja ning väga mitmed mehed, aga ka naised, ei suutnud temalt oma pilke pöörata! Millal varem olete Teie siis näinud elusat Tuhkatriinut, kel on oht südöö saabudes oma hõbedane kingake kaotada? Nii selle kingakese kui ka võlukepikese vastu tundsid nii mitmedki sel ööl huvi! Lisaks ei ole ma unustanud tänada ka Kiisut, kes oli nõus oma kätt minu näo peal proovima. Ikka selles mõttes, et mulle mask joonistada! Kahepeale meisterdasime midagi päris ilusat ja toredat valmis, aitäh!

Mulle väga meeldis pidu ning meeldis seltskond! Ma loodan, et selliseid üritusi tuleb veelgi!

One littlest sparkle.

Mõtlen ja mõtlen ja aru ei saa. Kas keegi on kunagi kuulnud sügismasendusest? Ega vist. Minul hetkel on just selline tunne, et mitte kui midagi ei viitsi teha. Ma ei viitsi hommikuti ärgata, ma ei viitsi endale süüa teha, ma ei viitsi jalgsi kõndida .. rääkimata siis veel tööle minekust. Ärge saage minust valesti aru, ma tahan küll kõiki eelpool mainitud asju, kuid ma lihtsalt ei viitsi neid hetkel teha. Mida ma tahaks, oleks päevad läbi voodis sooja teki all vedeleda ja uneleda. Tahaks lihtsalt unustada kõik oma kohustused ja "olla". Tõenäoliselt on see võimatu, sest mitte keegi pole elus läbi löönud voodi peal lösutades ja päevad läbi laiseldes (mõte: äkki ma võiks siis esimene olla?)

Mul oleks vaja natukene särtsu, et mind korralikult käima saada .. tahaks ühe hooga vähemalt jõuludeni vastu pidada ja siis võibolla natuke aega maha võtta. Tahaks minna soojale maale palmi alla akusid laadima .. tahaks, tahaks, tahaks. Rääkides tahtmisest, siis üks asi on küll kindel - ma tahan minna kooli! Kõigil teistel algas kool juba eelmine kuu, mina ikka veel pole oma esimesi loenguid saanud. Sellel nädalavahetusel hakkabki "kooliorjus" jälle pihta nagu mu isa tavatseb öelda. Naljakas, et ma ise seda kuigi palju orjuseks ei peagi. Ilmselt on see tingitud ka sellest, et ma käin lisaks koolile ka tööl. Veelgi naljakam on see, et ma ei käi koolis selleks, et saada paremat tööd. Et saada erialast tööd. Käin koolis ja õpin sellepärast, et mulle meeldib uusi oskusi omandada.

"Haridus on elu, mitte ettevalmistus eluks." John Dewey

Sweden and some more.

Esmaspäeval algas minu võrdlemisi pikk reis Rootsi. Kõigepealt viis buss mind Tallinna lennujaama. Sealt edasi lennukiga Stockholmi, Arlanda lennujaama .. edasi rongiga Norrköpingusse ning viimaks mu väsinud kuid ustavad jalad jalutasid mind hotelli. Kuna mina ning mu kaks kolleegi saabusime suhteliselt hilja õhtul, ei olnud meil ei aega, tuju ega jaksu linnas ringi vaadata. Seadsime end sisse ülipehmetel ning mõnusatel vooditel, pakkisime lahti oma kohvrid ning ajasime natukene juttu. Väsimusest hoolimata ei tahtnud uni tulla. Päeva sündmused ning kõik uus ja nähtu jälitasid mind, sees keerlesid erutuse ning põnevuse tunne.

Järgnevad päevad olid täis seiklusi kahes eri linnas. Pean ütlema, et see konkreetne linn, kus me elasime, ei erinenud väga palju meie Tartust. Loodus näeb üsna samasugune välja, erinev on vaid liikluskultuur, punased majad ja katused ning loomulikult ka inimesed. Liikluskultuurist nii palju, et kui kohalik ei ole, siis on mõnikord päris raske õiges peatuses maha saada. Enamikes bussides öeldakse valjuhäälselt peatuseid nii nagu meilgi, kuid erinevus on selles, et peatuses väljumiseks tuleb alati, alati vajutada bussis olevat STOP nuppu. Meil õnnestus ühel korral lausa kaks peatust liiga palju edasi sõita, kuna just tolles bussis peatusi ette ei öeldud ning väga raske oli märgata, kus on bussipeatus ning kus mitte. Õnneks lõppesid kõik "äpardused" siiski õnnelikult. Keegi lootusetult ära ei eksinud :)

Lisaks tööasjadele oli meil ka aega poodides ekselda. Kahjuks või õnneks ei leidnud ma kuigi palju asju, mida endale soetada. Enamik raha läks söögi ja joogi peale, minimaalselt ka riideesemete peale. Tundub, et inimeste riietumisstiil on suhteliselt sarnane, sest poodides lebasid riiulitel, riidepuudel, stangedel ning isegi põrandal(!) lohvakad hilbud. Kõik tundus kuidagi liiga ühesugune ning liiga suur. Kiikasin paar korda isegi meeste poolele, kuid seal valitses veelgi hullem kaos. Vailda oli teksade, pusade, mittemidagiütlevate kirjade ja piltidega t-särkide ning kohutavate ruuduliste kauboisärkide vahel. See oli kõik ja igas poes oli sama jura. Vaatamata sellele jätsid Rootsi mehed üsna väljapeetud ning stiilse mulje, tundub, et nad oskavad seda jama poodides vältida.

Reis lõppes sama hästi kui algas. Sõit tagasi oli samasugune, ainult et vastupidises järjekorras. Tartus tervitas mind kell 01.30 mu oma ja armas Nikerdis. Kodutee tundus koheselt palju lühem ning mõnusam.

Järgmisel päeval ootas mind ees tarkusehamba operatsioon. Ma ei saa aru, miks inimesi on nende hammastega üleüldse "õnnistatud", kui nad niiehknaa eemaldada tuleb. See oli üle pika aja kõige vastikum ning õudsam kogemus mu elus. Külmavärinad tulevad peale mõeldes sellele, et kolm sellist hammast on ilmselt veel vaja eemaldada. Ma ei taha! Nüüd ma istun siin, pool põske paistes ja näen välja nagu kobras. Tegelikult nii hull ei ole .. aga selline mulje jääb küll nagu oleks suur komm põses. Täna on juba võimalik veidi tahkemat toitu süüa, kuid eile elasin ainult jogurtist. Ausalt, ega eriti nagu isu ei olegi, kui pool õhtut on üks osa näost tuim ning suus täitsa suremise maitse. Head ja kiiret paranemist mulle :)!