One littlest sparkle.

Mõtlen ja mõtlen ja aru ei saa. Kas keegi on kunagi kuulnud sügismasendusest? Ega vist. Minul hetkel on just selline tunne, et mitte kui midagi ei viitsi teha. Ma ei viitsi hommikuti ärgata, ma ei viitsi endale süüa teha, ma ei viitsi jalgsi kõndida .. rääkimata siis veel tööle minekust. Ärge saage minust valesti aru, ma tahan küll kõiki eelpool mainitud asju, kuid ma lihtsalt ei viitsi neid hetkel teha. Mida ma tahaks, oleks päevad läbi voodis sooja teki all vedeleda ja uneleda. Tahaks lihtsalt unustada kõik oma kohustused ja "olla". Tõenäoliselt on see võimatu, sest mitte keegi pole elus läbi löönud voodi peal lösutades ja päevad läbi laiseldes (mõte: äkki ma võiks siis esimene olla?)

Mul oleks vaja natukene särtsu, et mind korralikult käima saada .. tahaks ühe hooga vähemalt jõuludeni vastu pidada ja siis võibolla natuke aega maha võtta. Tahaks minna soojale maale palmi alla akusid laadima .. tahaks, tahaks, tahaks. Rääkides tahtmisest, siis üks asi on küll kindel - ma tahan minna kooli! Kõigil teistel algas kool juba eelmine kuu, mina ikka veel pole oma esimesi loenguid saanud. Sellel nädalavahetusel hakkabki "kooliorjus" jälle pihta nagu mu isa tavatseb öelda. Naljakas, et ma ise seda kuigi palju orjuseks ei peagi. Ilmselt on see tingitud ka sellest, et ma käin lisaks koolile ka tööl. Veelgi naljakam on see, et ma ei käi koolis selleks, et saada paremat tööd. Et saada erialast tööd. Käin koolis ja õpin sellepärast, et mulle meeldib uusi oskusi omandada.

"Haridus on elu, mitte ettevalmistus eluks." John Dewey