Sina.

Üht inimelu teha nähtavaks
ja anda paljudele

päriseks

ei saa.

Jääb vahemaa,

jääb võõrastusevarjund.

Vaid sügav tarkus,

avar armastus

me erisusi lähendab

ja liidab.

See valguse

ja vabaduse vaim,

mis ilmub üheaegselt

kahes kehas

ja tunneb ennast ära

mõlemas.

(Doris Kareva)

My family!

Igal inimesel on elus prioriteedid! Kes hindab karjääri, kes edukust armuasjades, kes aga laste arvukust. Mina olen pikapeale ja lõpuks ometi mõistnud, et minu jaoks on tähtsaimal kohal elus mu perekond! Kunagi pubekna tundusid vanemad palju kiuslikumad ja õed palju tüütumad kui täna. Meil kõigil on vead, kuid tähtis on, et sa suudad neist mööda vaadata ning näha kõike muud head ja toredat nende inimeste juures. Perekond on midagi sellist, mida ei saa välja vahetada, tuleb leppida nendega sellistena nagu nad parasjagu on. Jah, see tähendab seda, et tuleb leppida ka oma vana ja habetunud papsiga, kui ta armastab kanda ebamääraste siltidega nokamütse, liiga pika säärega sokke ning tikuga oma hambaauke surkida. Ja jah, ma armastan teda ka siis kui ta minult juba sajaviiendat korda küsib, misasi see iPod on ja mind tänaval kõigi nähes liialt pikalt kallistama ja musitama kipub! Ma armastan teda tingimusteta! Samamoodi armastan ma oma ema, kes kohati on natukene kobakäpp ja äpu. Ta ajab asju ümber ja pillab taldrikuid käest. Vaatamata kõigile vaidlustele ja tülidele, mis meie vahel on olnud, on ta mulle endiselt kallis! Ja oma õdesid armastan ma ka. Nad on parimad õed maailmas! Mu noorem õde võib küll olla hingelt mässaja ja hetkel valdab teda tõeline puberteet, kuid vaatamata tema ebamäärasele blondile juuksevärvile armastan ma tedagi! Ja oma keskmist õde! Ta mõnikord ei saa asjadest aru nii kiiresti kui ma tahaks ja vahest ta kipub jonnima, kuid see ei ole oluline. Teda armastan ma ka! Ma ei kujuta oma elu ilma nende nelja inimeseta ette. Ma küll ei näe neid iga päev, aga nad on mulle üüratult olulised ja ma tahan, et neil kõigil läheks hästi. Kohe väga hästi!

Mu keskmine õde (see natukene jonnija, kuid muidu üliarmas) tuli eile teiseltpoolt lompi Ameerikast tagasi! Poleks isegi uskunud, et teda nii igatsema hakkan, kuid täitsa imelik oli olla poolteist kuud ilma temata. Ilma võimaluseta teda õhtul linna kutsuda ja tassike teed kohvikus juua. Ilm võimaluseta tema käest moealast nõu küsida. Uhh, kohe täitsa raske ikka! Nüüd on ta tagasi ning kogemuste, lademetes riiete ning kommide võrra rikkam! Mina ja Nikerdis saime ka tema lahkust tunda. Ta tõi meile jawbreaker-komme, ehtsat beef jerky't, õigete mõõtude ning kaaluga pesapalli, Miki-Hiirega pluusi, veel ühe pluusi ja ühe T-särgi, seda ainsat ja õiget Dr Pepperit, Crest hambapastat, mu lemmmikut ning veel paljupalju nätsu, komme ja nätsukomme! Ma olen talle väga tänulik. Eelkõige olen ma tänulik selle eest, et ta turvaliselt tagasi koju jõudis! Aitäh!

What is a sister?

A sister is someone more

special than words. She is love

mixed with friendship and a

million favorite memories that

will always last.

A sister is a hand within

your hand enfolded with love

and understanding. She gives

you a feeling that makes you

wonder what you would ever

do without her and no one is

loved so dearly!

Kas olete kunagi kogenud tunnet, et üks inimene on nii oma ja tuttav, et lausa hirmujudinad tulevad peale? Justkui tunneksid teda läbi ja lõhki ning teaksid isegi tema salajasimaid mõtteid ning pisemaidki soove. See tunne on valdavalt suurepärane ning kohati tõeliselt hirmus. Õudne on mõelda, et sa istud tema kõrval ja tead täpselt, mida ta su järgmise lause peale vastab või tead, mida ta järgmisel poetuuril enda ostukorvi poetab. Sest see on nii temalik! Tunne on nagu oleks mingi mõtete-jälitaja või suisa kriminaal.
Aga veelgi õudsam sellest kõigest on see, kui see sama sulle nii tuttav ja armas inimene tundmatuseni muutub. Ühel hetkel taipad end mõttelt "Kes see on, kes nii räägib?" Tema nägu ja naeratus oleks nagu samad, kuid sisemus on teine. Selle peale ütlen vaid, et välimus on petlik! Loeb see, mis on sinu sees. Inimesed muutuvad, jah. Kuid inimesi ei tohiks ise muuta, neile vägivaldselt oma tegusid või mõtteid pähe surudes. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele ning üleüldse on teise inimese tunnete ning alateadvusega mängimine üks ohtlik tegevus! Inimene peab aegamööda ise selle "mõtteni" jõudma ning selle endale omistama. Muidu on see tema jaoks võõras ning arusaamatu.

Childhood living is easy to do

The things you wanted I bought them for you

Graceless lady you know who I am

You know I cant let you slide through my hands                                                

I watched you suffer a dull aching pain

Now you decided to show me the same

No sweeping exits or offstage lines

Could make me feel bitter or treat you unkind

 

 

I know I dreamed you a sin and a lie

I have my freedom but I dont have much time

Faith has been broken, tears must be cried

Lets do some living after we die.

 

TartuFF ja P-A-U-L-I-G

Minu viimase puhkusenädala hõivas Tartu armastusfilmide festival tartuff. Sel aastal keskendus festival peamiselt pere ning sõprade temaatikale. Mäletan, et eelmisel aastal käisin ka korra festivalil, kuid filmid ei tundunud nii paeluvad. Sel aastal oli asi hoopis vastupidi. Mulle meeldisid mitmed filmid ning külastasime festivali igal õhtul. Vähemalt mina! Kõige suuremaks lemmikuks oli ilmselt Jaapani film "Lahkumised", mis tõstis lati teiste filmide suhtes väga kõrgele. Film rääkis noormehest, kes asus tööle firmasse, mis tegeleb surnute tseremoniaalse ettevalmistusega enne kremeerimist. Kuna surm tähendab paljude inimeste jaoks lahkumist ning mõte surmast tekitab tavaliselt hirmujudinad, siis ma usun, et paljude inimeste arvamus surmast muutus peale selle filmi vaatamist. Ma leian, et me peaksime elama oma elu nii, et oleksime iga päev valmis surema. Iial ei tea, millal on sinu aeg .. Filmi jooksul mõtlesin korduvalt ka oma lähedastele, kes on juba lahkunud. Ma usun, et nende hinged on leidnud rahu.
     Häid filme oli veel palju. Mainimist väärivad filmid "Ma olen armastus", "Haridus", "Patrik 1,5", "Emmanuelle" ning "Antikristus". Kaks viimast on ehk kõige enam elevust tekitanud filmid kogu festivalil! "Emmanuelle" ei olnud vaid üks järjekordne soft-porno linateos vaid sensuaalne, kirglik, erootiline ning äärmiselt vabameelne film. Kuigi filmis olid nii mõningad stseenid pigem utoopilised, meeldis mulle väga filmi teostus ning idee. Vabameelsus on midagi, mis tihtipeale oleks kui suure töökoorma, stressi ning murede alla maha maetud. Kõik peaks käima justkui plaanipäraselt ning ettearvatavalt. Minu jaoks näitas see film spontaansuse võlusid veelgi enam kui varem ning ma leian, et iga paar peab suhtes ise oma eetilised piirid paika seadma.   
     Emmanuelle oli abielus naine, kuid tema mees armastas teda niivõrd, et oli valmis andma kaunile naisele vabaduse ise otsustada, kellele anduda. Emmanuelle, kui naiivne kaunitar, ei osanud algul oma vabadusest midagi arvata, kuid ta kohtas uusi ja erinevaid inimesi, kel kõigil oli oma visioon abielust, armastusest ning petmisest. "Petmine on see, kui sa valetad ja varjad" oli Emmanuelle'i kindel nägemus. Õppides tundma erinevaid inimesi, laienes naise mõttemaailm ning ta soovis tunda uusi emotsioone ning saada erinevaid kogemusi. Olles seda kõike tundnud, pöördus naine lõpuks siiski oma mehe juurde tagasi. Omajagu romantikat leidus ka selles filmis. Miski ei olnud robustne ega võlts nagu enamustes pornotööstuse "üllitistes", pigem siiras emotsioon ning ehe nauding.

Õhtuid aitas erksana hoida Pauligi kohvitelk, kus pakuti tasuta erinevaid maitsekohve. Ka seda telki külastasime igal õhtul ning ei pidanud pettuma mitte ühelgi korral. Teenindajad olid väga kenad ja sõbralikud ning üritasid siirast naeratust näole manada ka viimasel õhtul, kui juba teab mitmetuhandes tartlane endale amaretto lattet tellis :) Loomulikult oli ka kohv väga heal tasemel! Mõnedel õhtutel õnnestus kohv kätte saada baristalt endalt, kes meie latte peale ilusaid südamekesi ning liblikaid meisterdas! Kas teadsite, et kujund püsib kohvi peal kuni viimase tilgani, kuni põhjani välja? (Seda muidugi juhul, kui sinna ekstra suhkurt juurde ei topita ning seejärel kogu head kraami laiali ei segata :))


Minule väga meeldisid filmid, meeldis kohv, ning suurimad tänud ka mu kullakestele, kellega koos ma filme vaatamas käisin! Ilma teieta ei oleks üritus pooltki nii nauditav olnud!

Esimene nädal.

Tänasega on lõppenud minu esimene puhkuse nädal. Kaks ootab mind veel ees. Nädal on möödunud suhteliselt kiiresti, kuid väga teguderohkelt. Nikerdisega käisime kinos vaatamas filmi "Algus". See on tõeline kassahitt ning ma soovitan seda filmi kõigile! Lisaks kinole oleme käinud ka rannas päevitamas, meie aias väikese grillfesti korraldanud, öösiti paljalt ujuma hiilinud ja kodus mõnusasti aega veetnud. Olen tüdrukutega klubis käinud ja olen juba ka haige jõudnud olla. Neljapäevast kuni laupäeva hilisõhtuni vaevas mind väga ränk kõhugripp, mis peamiselt seisnes tugevates kõhuvaludes. Sinna juurde ka muud hädad, kuid nendest ma lähemalt rääkida ei soovi :) Gripp muutus juba väga väljakannatamatuks, kui Nikerdis apteegist mulle lõpuks ravi leidis. Üks imepisike tablett ning kogu mu mure ja valu lubati kahe minutiga peatada. Seda see imerohi tõepoolest tegi. Kahju ainult, et ma nii mitu päeva voodis vaevlema pidin enne, kui me selle rohu avastasime. Tasapisi nüüd kosun ning püüan uuesti normaalse toidu peale üle minna. Haigus viis minult ka umbes kaks kilogrammi, kuid neid ma tagasi ei igatse ;)
Loodetavasti tuleb uus ja algav nädal sama põnev kuid nüüd juba ilma tervisehädadeta!

XVIII Viljandi pärimusmuusika festival

Juba teist aastat külastasime Nikerdisega Viljandi pärimusmuusika festivali aka Viljandi folki. Iga aasta juulis Viljandi lossimägedes ja südalinnas peetav pärimusmuusika festival on olnud läbi oma senise kestmise ühe erilise, 1990. aastate algul levima hakanud mõtteviisi tugevaim väljendus. See mõtteviis väärtustab tavasid, pärimust ja paikkondlikku identiteeti, püüdes aasta-sadade ja -tuhandete vältel kogunenud vaimseid väärtusi kohandada kaasaegse elukorraldusega - ikka selleks, et traditsioonid elaksid ja seeläbi tugevneks meie rahvuslik eriprära. Viljandi pärimus-muusika festivalist on aastatega kujunenud omasuguste seas üks Balti- ja Põhjamaades suuremaid.

Selle aasta teemaks oli "Seest tuleb üks tants". Väga palju oli tantsulisi etteasteid ning ka "tantsu õpitubasid" kus sai erinevate maade rahvustantse õppida. Meie Nikerdisega otseselt ühestki õpitoast osa ei võtnud, kuid elasime teistele suure innuga kaasa. Üleüldse on folk üks äraütlemata tore üritus. Otsustasime, et sellest festivalist saab meie iga-aastane traditsioon. Folk on ühtlasi olnud ka minu ja Nikerdise koosoldud aastaringide täitumise tunnistajaks. Seekord täitus meil "viis aastat koosolemist". Palju õnne!

Folgist veel nii palju, et olime seal kokku kolm ööd ja päeva. Kolm ööd ja päeva olime Nikerdisega ninapidi koos, isegi dušši all käisime koos, ja ma ei saa öelda, et meil oleks lõpuks igav, tülgastav, tüütu või muud moodi ebameeldiv hakanud. Hoopis vastupidi. Me veetsime koos erakordselt toredad päevad ning ööd. Nikerdis ütles selle kohta hästi: õpid väga hindama seda aega, mis teineteise seltsis saab veedetud. Ma arvan, et tal oli õigus. Me käisime koos erinevatel kontserditel, milledest lemmikumaks oli ilmselt Svjata Vatra. Me küll ei ostnud piletit, kuid kuulasime teki peal aia taga. Uskumatult hea ja mõnus oli ning kui kontserdi lõpuni oli veel jäänud umbes 20 minutit, siis hiilisime sisse ning nägime ka selle võiduka lõpu ära. Päeval käisime linna peal uudistamas ning erinevaid toite maitsmas. Minu esimesteks lemmikuteks on endiselt soojad mandlid kaetud krõbeda ja magusa puruga. Mmm. Teiseks lemmikuks oli sealne soolane toit. Fritüüritud kartulid, värske kartul, šašlõkk, grillvorstid, hapukapsas, hapukurk .. ja see kõik oli suure pannide peal ja täiesti värske. Mmm .. seda tahaks tagasi. Toidu jaoks oli lausa eraldi toidutänav, kust sai osta endale kõike head ja meelepärast süüa ja juua. Kui me olime kõhud kuskil ilusa looduse vahel täis puhinud ja natuke lesinud, käisime ka poodides šoppamas.

Mitte midagi eriti palju ei ostnud aga erilist see eest küll. Mina ostsin endale käsitööna valminud plätud, ainulaadsed ning ainsad. Näevad tõeliselt kiftid välja. Esimest korda ma päriselt ka kauplesin, sest 450 krooni nende plätude eest tundus natuke liiga kõrge. Lõpphinnaks jäi 350 ja alla selle oleks juba olnud piinlik küsida, sest tegija oli oma tööd hästi teinud. Lisaks plätudele ostsin ka kirjud aladini püksid. Esmapilgul kahtlesin ja kõhkelsin, et kas kannaksin üldse selliseid, kuid püksid on väga ilusast riidest ning jällegi käsitööna Idamaades valminud. Need püksid pole küll päriselt minu igapäeva stiil, kuid kuna juba Nikerdis leidis, et mulle need püksid sobivad ja ma kannaks nad välja küll, siis miks mitte. Elu ei peagi ju alati etteaimatav olema! Ka pükste hinda õnnestus mul umbes sama palju alla kaubelda, kui plätudel.

Lisaks šoppamisele käisime Viljandi lossimägedest ka kaunist Viljandi järve imetlemas. Soovitan kõigil seal ära käia, Eesti loodus on ikka imeline! Selles samas Viljandi järves käisime iga päev ka ujumas. Ühel korral rentisime ka paadi, et natuke järvevee peal loksuda. Igaöiseks traditsiooniks sai ka Pappa Pizzas söömine, sest mõnikord lõppesid meie õhtud kell 4 hommikul ja sel ajal oligi ainsana lahti veel pitsarestoran kuhu kõik näljased ning ärkvel folgilised enda kõhte täitma tulid. Meie nende seas. Järjekorrad olid küll pikad, kuid Nikerdis lõbustas mind kogu selle aja ning kõhud said väga täis!

Me tegime veel väga palju toredaid ja lõbusaid asju, kuid jutt venib juba niigi pikale. Ei jää muud üle kui järgmine aasta uuesti minna ning veeta koos järjekordselt tore folk!

„Viljandi pärimusmuusika festival on muutunud sündmuseks, mille järgi mõõdame oma aastat. Kui folk on käes, ongi üks aasta jälle möödas."

Toomas Hendrik Ilves,

Eesti Vabariigi president