Uni on mu parim sõber.

Täna ei olnud mul mahti suurt midagi korda saata. Eilne õhtu lõppes üsna hilja tänu Nikerdisele, kes mind kohe mitte kuidagi magama ei tahtnud lasta. Hommikul olime mõlemad juba üsna varased linnukesed, kuid jäime voodisse. Pool päeva lihtsalt vedelesime voodis, vaatasime vormelit ning tudusime ka natuke sinna sekka. Kui palju mõnusam saab üks pühapäevane hommik veel olla?  Peale lõunat ajasime end siiski voodist välja. Käisime pesus ja arutlesime pikalt, kas minna linna või mitte. Lõpuks oli siiski ilmataat see, kes meie eest otsuse ära tegi. No vihm ja rahe ja päike kõik segamini miksituna ei tõota lihtsalt head. Jäime koju. Mina saatsin Nikerdise ema ära Stockholmi .. no tegelikkuses vaid autoni maja ees ning võiski hiirte pidu alata. Reaalsuses tähedab see seda, et meie ülesanne Nikerdisega on nüüd nii majal kui ka Dedul silm peal hoida, süüa teha, kütta ja niisama tublid olla. Tavaline asi. Natuke ebatavalisem oli vaid see, et Nikerdise vend saabus meile külla koos oma imearmsate lastega. Teatasid võidukalt, et nemad jäävad meie juurde ööseks. Nende kodus ei olnud mingil põhjusel sooja vett, kuid ega's selle pärast laste pühapäevane vannirituaal pidamata saa jääda. Tõsi küll, praegu ja siin pidid nad kahjuks vaid duššiga leppima. Parem ikka, kui mitte midagi. Kuna pesemine ja kuivamine ja maha jahtumine nii kaua aega võtavad (1x mõlema lapse pesemist pluss 1x mõlema lapse kuivatamist pluss veel sada erinevat ja tähtsat asja mida mina niiväga ei tea) otsustasid nad meile ööseks jääda. Tore oli vahelduseks ka laste kilkeid ja jooksumüdinat majas kuulda. Hästi natukene ma jõudsin nendega ka tegelda ja mängida kuid siis .. uskumatu. Mulle tuli uni peale. Magasime ju niigi pool päeva ja lebotasime, kuid ikkagi olin ma unine. Vajusin voodisse ja jäingi magama. Nii lihtsalt see käiski. Magasin kokku vist ca 2,5 tundi. Peale ärkamist oli nälg missugune, kuna jällekord olime me Nikerdisega söömise unarusse jätnud. Läksin siis kööki ja valmistasin endale mehise roa aromaatse kohviga, hihi. Kõht mõnusalt täis pugitud jõudis ka Nikerdis koju, kes vahepeal korraks tööle pidi minema. Kuna eile jäi jutt, et ehk lähme täna kinno, arutasime ka seda, kuid otsustasime siiski ajanappusest tingituna, et täna siiski mitte. Ehk homme. Nüüd ma siis istun siin arvuti taga ja mõtlen, mida tarka edasi teha. Midagi kasulikku tuleb ikka teha, muidu on väga imelik tunne. Ilmselt kas õpin või siis teen natuke trenni .. või siis vaatan Indiana Jones'i .. ;).
Millalgi saab jälle voodisse teki alla pugeda ja uueks töönädalaks välja puhata .. või siis järgmiseks nädalaks juba ette magada :).

Liiina

Good times.

Tundub, et nädalavahetusteti kirjutamine hakkab juba mingiks rituaaliks kujunema. Eelmine nädal oli aga niivõrd töökas ja tihe, et polnud aega ühtegi üleliigset sõnakest kirja panna. Esmaspäevast reedeni oli mul koolitus ja nii kaks nädalat järjest. Peale koolitust ma kas läksin trenni (mida juhtus tõeliselt harva) või siis otsejoones koju ning magama. Nii suur väsimus oli, et isegi söömine läks meelest. Ei olnud harvad olukorrad, kus ma ärkasin kell 11 õhtul üles, sõin ühe võiku, käisin kiirelt pesus ja ronisin jälle sooja teki alla tuttu. Võiks ju arvata, et järelikult sain ma ikka päris palju magada, kuid ometigi tõestab praktika hoopis muud.
Täna on laupäev ja jällegi olen ma ühe suure tüki päevast lihtsalt maha maganud. Eile õhtul tuli unekas juba 12 paiku peale ning ma kobisin ära voodisse. Millalgi teadmata ajal jõudis ka Nikerdis koju ning liitus minuga. Hommikul läks mul uni üsna varakult ära, kuid Nikerdise pärast ma veel päris üles ei tõusnud.

Lõpuks, kui ka mu Nikerdis ärganud oli, veetsime koos suurepärase hommiku ja lõuna. Otsustasime, et kuna väljas on nii ilus ilm, peame väikese erapikniku. Käisime poes, ostsime head ja paremat kraami ning suundusime Toomemäele. Seal leidsime ühe toreda koha, kus istuda, süüa, päikest nautida ning üksteise seltskonnast mõnu tunda :). Peale söömist läksime lähedalasuvasse lasteparki, kuna minul tuli hirmus isu kiikuda. Niisis läksimegi parki ja tuletasime mõlemad lapsepõlverõõme meelde. Nikerdis pidi küll aga päris väikestele lastele mõeldud kiigega leppima, sellisega, mil neljakandiline tugiraam ümber on. Päris lõbus oli teda vaadata end sinna peale mahutamas ning kuidagipidi tasakaalu hoidmas. Pargis veetsime me oma tunnikese lõbusat aega ning suundusime siis kesklinna poole. Kõndimise ajal suutis Nikerdis ka päris head nalja mulle teha. Nimelt, kuna mul mingil ajahetkel helises telefon ning ma ei suutnud oma käekotti, krõpsupakki, päikeseprille, jooki ja teab mis veel korraga hallata ja ühes käes hoida, palusin ma et ta minu kotti hoiaks. Peale kõnet jõudsime me mõnikümmend meetrit edasi kõndida ning siis ühtäkki haaras Nikerdist paanika. "Liina, kas sa oma käekotti võtsid ikka pargist kaasa?" Küsis ta täiesti imestunud ning üllatunud ilmel. "Eeeh .. see on ju sinu käes, kullakene" vastasin ma talle. Seepeale lausus tema: "Ahjaa, ma mõtlesingi et mis raske asi see mul käes on." Ja teie väidate et naised on blondiinid :D?

Igal juhul oli mul temaga jälle väga tore koos olla. Mul on temaga alati tore, ükskõik kus me ka ei käiks või mida me ei teeks. Meil on hea harmoonia.

Peale koti-nalja jõudsime kesklinna ning jätsime mõneks ajaks hüvasti. Mina pidin oma õega kokku saama ning tema oma sõbraga ja seejärel tööle suunduma. Õega käisime me tattoo-salongis uurimas millal ta endale aja kinni saaks panna. Tundub, et kõigil on mingi viimse-aja tattoo hullus peale hakanud. Tõsiselt. Kõigepealt Preili Elis, siis mu õde ning nüüd ka mina ise. Kõigi ühine nimetaja on "Ma pean selle tattoo saama, muidu suren." Preili sai oma tattoo kätte, nii et temaga vast muret ei peaks olema. Nii umbes järgmised kaks aastat vähemalt, nagu ta ise ütles. Õega on aga teised lood. Ja muidugi minuga. Tema läheb meil ju suvel üheks kuuks USA'sse. Saab oma esimese tõelise ning ausalt ärateenitud puhkuse. Enne lendu tahab ta aga endale kindlasti tätoveeringut. Kuna lend on juba juuli algul, on asjaga juba enam kui kiire.
Ja mina? Mina lihtsalt tahan endale tätokat. Tegelikult, kui päris päris aus ja avameelne olla, tahan ma isegi kahte. Ma ei hakka praegu kohtadest ja piltidest rääkima ning üleüldse püüan sellest võimalikult vähe teadlikult mõelda, kuna muidu võib juhtuda, et ma mingil kaitsetul momendil kõik välja lobisen. See aga pole üldse hea ega mitte kuidagi kasulik, kuna siis võib keegi minu ideed lihtsalt ära napsata ja olengi ilma. Seda me ju ei taha! Ergo, ainus lahendus on käia üks päev kiirelt ära, lasta pilt ära teha ja ongi asi ants. Siis ei ole kellelgi kobisemist, et tema tahab samasse kohta "umbes samasugust" pilti. Õnneks on mul piisavalt jultumust ning raudseid närve, et kellegi teise "ahvimise" peale mitte närvi minna ning sellest mitte välja teha. Tean ju isegi, et Minu pilt tuleb kõige ilusam ja Minu keha peale sobib see kõige paremini. Punkt. Aga aitab nüüd mu egotsemisest. Jutt jäi pooleli tattoo-salongi külastamise juurde. Peale seda, kui olime teada saanud, et tattoo miinimumhind on 900.- (üllatus üllatus, mõni aasta tagasi oli see veel 700.-) ning selle koha peale kus mu õde tattood tahab, see üldse ära kuluda võib, olime me üsna nördinud. Nüüd tuleb uus koht välja mõelda ning ka suurema rahalise kuluga arvestada. Meil mõlemal.
Otsustasime aga, et pikalt ei noruta ning suundusime poodidesse. Käisime veel ka pargis jäätist söömas ning Kaubamajas vahvaid leide jahtimas. Õde ostis endale uued püksid, mina mitte midagi.
Lõpuks olime juba nii vässud, et otsustasime koju minna. Koju jõudnuna vaatasin korra oma meilid üle ning seejärel suundusin .. voodisse. Üllatus missugune. Kolm tundi nohistasin õndsat und. Ärkasin üles just siis, kui üks tore film algamas oli. Mingi aeg käis veel Nikerdise ema abi palumas. Ta sõidab homme Stockholmi ning palus, et ma talle mõne kaardi või teeviida kaasa annaks. Nimelt, Nikerdise ema töötab lasteaias ning koos kolleegidega lähevad nad Rootsimaa lasteaedu ja üldist eluolu üle vaatama. Tundub päris põnev. Tahan ka ise suvel umbes nädalaks Rootsi minna, et ühte sealset heaks sõbraks saanud kolleegi külastada. Loodetavasti õnnestub ka.
Homme on meil Nikerdisega plaanis kaua magada, niisama mõnusad olla ja kinno minna. Ta pole mind pea nädal aega näinud (koolitus ja väga, väga erinevad päevagraafikud)  ning nüüd tuleb see aeg ju kuidagi tasa teha! Loodetavasti kujuneb ka homsest üks tore ja lõbus päev, mis ilmekalt uue töönädala sisse juhatab.
Praeguseks aga lubage (või siis ärge lubage) mul jälle(?!) voodisse naasta ning filmi edasi vaadata ning seejärel Nikerdisega tuttu pugeda.
Tänan tähelepanu eest!

Liiina

Nädal vati sees.

Nädal on möödunud ülihelikiirusel ning uus nädal juba silmapiiril. Eelmisel nädalal algas mul koolitus, mis kokku kestab 2 nädalat. Iga päev pean juba kell 8 kohal olema, mis on täiesti harjumatu ning kohati üsnagi raske. Alguses streikisin iga hommik nii vara voodist tõusma - see ei ole üldse loomupärane, et mina pean soojast, pehmest ning mõnusast voodist tõusma, samal ajal kui Nikerdis mõnusalt edasi põõnata saab. Kahjuks või õnneks mul erilist valikut pole. Olgugi et koolitus juba 16.30ks läbi on, ei jõua õhtuti mitte midagi erilist teha. Mõnel harvemal juhul jõuan peale koolitust ka trenni, kuid üldjuhul on mul selleks ajaks juba ammu toss väljas. Tahaks ainult magada, magada ja veelkord magada. Seda ma olen nüüd ka viimasel ajal päris palju praktiseerida saanud.
Eile jäime Nikerdisega mõlemad teleka taha magama. Algul lösutasime niisama voodis, kuid järgmine hetk magasime sügavamat und kui Lumivalgeke ise. Kaks tundi õndsat und, isegi asendit ei vahetanud kordagi, ning ei teleka heli ega ka mitte laes põlev lamp meid häirinud. Tundub, et see vist on kevadväsimus, mis vaikselt ligi hiilib. Kogu aeg on selline tunne, et magaks vaid. No, vahepeal ikka sööks ka, aga põhiliselt magaks.

  Niisiis olen ma kuidagi poolunes ja pooluimasena end terve nädala läbi vedanud, nüüd tuleb üks samasugune nädal veel üle elada ning siis saab juba kergemalt hingata.

Nädalavahetusel suurt midagi tehtud ei saanud. Reedel oli väike "pidu" Nõlvakul päris toredas ning natukene teistmoodi seltskonnas. Koju jõudsin üsngi hilja ning teadagi - maandusin otsejoones voodisse. Laupäeval sai õnneks kaua magada ning ega selgi päeval midagi erilist tehtud saanud. Peale telku vaatamise ning Nikerdisega tudumise otseloomulikult. Õhtul sai mõnusalt iseenda seltskonda nautida koos veininatukese, snäkkide ning heade filmidega. Õhtu lõppes väga ähmaselt. Mingi hetk avastasin Nikerdise mind pingsalt uurimas ja puurimas, üritas teine vist aru saada kas ma olen veel elus või mitte. Olin nimelt teleka taha järjekordselt magama jäänud. Ega's midagi, riided seljast ning mõnusasti teki alla tuttu.

  Pühapäeval ehk siis täna käisin ma esimest korda aias päevitamas, kui seda saab nii nimetada. Teksad ja pluus jäid selga, kuid käsi ning nägu silitasid kevadiselt soojad päikesekiired. Ülimalt mõnus tunne ning meeleolu valdas mind. Veelgi rohkem ootan ma aga loomulikult suve. Seda meeletut meeletut suve.

Mingi aja peale tuli oma armas tagumik tuppa ajada, kuna oodata oli külalisi. Meie Dedul oli juubel, tõsi küll juba üks päev enne naistepäeva, kuid tähistasime seda täna. Meie Nikerdisega koristasime natuke ning tema ema valmistas terve päeva maitsvaid roogasid. Selle peale on tal annet. Esimesed külalised saabusid 4 paiku, Nikerdise vend oma perekonnaga. Hiljem tuli rahvast veel natuke juurde. Sõime, jõime, mängisime lastega, muljetasime ning nautisime niisama head seltskonda, veini ja kõike muud paremat.

Peale külaliste lahkumist tuli muidugi see kõikse magusam ja toredam osa - nõude laua pealt koristamine ning pesemine. Õnneks väikese laulujupi (ning pokaali veini) saatel möödus aeg väga kiiresti ning peagi oli kord majas :).
Mainimata jäi veel see seik, et Nikerdis otsustas täna tuba ümber tõsta. Jälle. Ta teeb seda ikka üsna tihti, nii kord kolme kuu tagant vähemalt. See kord oli mul aga põnevam kui kõigil teistel kordadel, kuna tema sõbra käest saime me endale uue vitriinkapi, sellise heleda ning klaasriiulitega. Isegi väikesed tulukesed saab kapis põlema panna. Seal hakkame me tulevikus oma venikogusid, küünlaid, klaase-pokaale, viirukeid ning muud huvatavat kraami eksponeerima.
Loodetavasti on mõneks ajaks rahu majas ning Nikerdisel süda rahul, sest uskuge mind, ei ole tore iga paari kuu tagant asju ümber paigutada ning veenda teda, et voodil on oma kindel koht, kus ta võiks olla või et mulle ei meeldi kui arvutilaud ja tool moodustavad omaette nurgakese meie niigi väikeses toas. Eks me elame, näeme!

Seniks päikest Teile :)!

Oh sweet misery of mine ..

Spend all your time waiting

for that second chance,

for a break that would make it okay.

There's always some reason
to feel not good enough

and it's hard at the end of the day.

I need some distraction,

oh beautiful release

memory seeps from my veins.

Let me be empty

and weightless and maybe

I'll find some peace tonight..

Viha, viha, viha.

Olete kunagi tundnud endid nii vihasena, et silme ees läheb mustaks ning ei tea kas istuda või astuda, karjuda või vait olla? Kuulsin äsja, et mu isa noorpõlveaegne pruut olla lausa üleni siniseks läinud ning krambid saanud suurest vihahoost. Tõesõna. Talle tuli kiirabi kutsuda, et teda jälle elu ja tervise juurde turgutada. Õudne. Nii hull minu vihahoog täna ei olnud. Ilmselt aga oli see põhjustatud suurest stressist. Milline iroonia, arvestades seda, et mul on hetkel puhkus.
Naljakas on aga see, et vihastada polnudki suurt põhjust. Ometigi ei suutnud ma ennast enam kontrollida ning peaaegu oleks ühe taldriku katki visanud. Õnneks jäi aga suur vetsupaberi rull enne ette ning selle ma ka suure vindiga vastu akent virutasin. Mõlemad osapooled jäid terveks.
Nüüd, kui sündmusest juba mitu head tundi möödas on, ei suuda ma ära imestada kui tobedalt ma käitusin. Tavaliselt piirdub mu vihahoog karjumise või jalgade trampimisega, kuid mitte kunagi asjade loopimisega. Tean, et ega see trampiminegi teab mis täiskasvanulik käitumine pole, kuid paremini ma ei oska. Esimene emotsioon, mis valla pääseb ongi tavaliselt see, mis ilma pikema mõtlemiseta käiku läheb. Praeguseks olen ma juba ammu maha rahunenud, kuid tobe tunne on siiski, sest see väike sarviline ründas mind eriti ootamatult ning ma ei suutnud tal sabast kinni haarata ja teda tagasi tõmmata, enne kui oli juba liiga hilja.