Viha, viha, viha.

Olete kunagi tundnud endid nii vihasena, et silme ees läheb mustaks ning ei tea kas istuda või astuda, karjuda või vait olla? Kuulsin äsja, et mu isa noorpõlveaegne pruut olla lausa üleni siniseks läinud ning krambid saanud suurest vihahoost. Tõesõna. Talle tuli kiirabi kutsuda, et teda jälle elu ja tervise juurde turgutada. Õudne. Nii hull minu vihahoog täna ei olnud. Ilmselt aga oli see põhjustatud suurest stressist. Milline iroonia, arvestades seda, et mul on hetkel puhkus.
Naljakas on aga see, et vihastada polnudki suurt põhjust. Ometigi ei suutnud ma ennast enam kontrollida ning peaaegu oleks ühe taldriku katki visanud. Õnneks jäi aga suur vetsupaberi rull enne ette ning selle ma ka suure vindiga vastu akent virutasin. Mõlemad osapooled jäid terveks.
Nüüd, kui sündmusest juba mitu head tundi möödas on, ei suuda ma ära imestada kui tobedalt ma käitusin. Tavaliselt piirdub mu vihahoog karjumise või jalgade trampimisega, kuid mitte kunagi asjade loopimisega. Tean, et ega see trampiminegi teab mis täiskasvanulik käitumine pole, kuid paremini ma ei oska. Esimene emotsioon, mis valla pääseb ongi tavaliselt see, mis ilma pikema mõtlemiseta käiku läheb. Praeguseks olen ma juba ammu maha rahunenud, kuid tobe tunne on siiski, sest see väike sarviline ründas mind eriti ootamatult ning ma ei suutnud tal sabast kinni haarata ja teda tagasi tõmmata, enne kui oli juba liiga hilja.