Nädal vati sees.

Nädal on möödunud ülihelikiirusel ning uus nädal juba silmapiiril. Eelmisel nädalal algas mul koolitus, mis kokku kestab 2 nädalat. Iga päev pean juba kell 8 kohal olema, mis on täiesti harjumatu ning kohati üsnagi raske. Alguses streikisin iga hommik nii vara voodist tõusma - see ei ole üldse loomupärane, et mina pean soojast, pehmest ning mõnusast voodist tõusma, samal ajal kui Nikerdis mõnusalt edasi põõnata saab. Kahjuks või õnneks mul erilist valikut pole. Olgugi et koolitus juba 16.30ks läbi on, ei jõua õhtuti mitte midagi erilist teha. Mõnel harvemal juhul jõuan peale koolitust ka trenni, kuid üldjuhul on mul selleks ajaks juba ammu toss väljas. Tahaks ainult magada, magada ja veelkord magada. Seda ma olen nüüd ka viimasel ajal päris palju praktiseerida saanud.
Eile jäime Nikerdisega mõlemad teleka taha magama. Algul lösutasime niisama voodis, kuid järgmine hetk magasime sügavamat und kui Lumivalgeke ise. Kaks tundi õndsat und, isegi asendit ei vahetanud kordagi, ning ei teleka heli ega ka mitte laes põlev lamp meid häirinud. Tundub, et see vist on kevadväsimus, mis vaikselt ligi hiilib. Kogu aeg on selline tunne, et magaks vaid. No, vahepeal ikka sööks ka, aga põhiliselt magaks.

  Niisiis olen ma kuidagi poolunes ja pooluimasena end terve nädala läbi vedanud, nüüd tuleb üks samasugune nädal veel üle elada ning siis saab juba kergemalt hingata.

Nädalavahetusel suurt midagi tehtud ei saanud. Reedel oli väike "pidu" Nõlvakul päris toredas ning natukene teistmoodi seltskonnas. Koju jõudsin üsngi hilja ning teadagi - maandusin otsejoones voodisse. Laupäeval sai õnneks kaua magada ning ega selgi päeval midagi erilist tehtud saanud. Peale telku vaatamise ning Nikerdisega tudumise otseloomulikult. Õhtul sai mõnusalt iseenda seltskonda nautida koos veininatukese, snäkkide ning heade filmidega. Õhtu lõppes väga ähmaselt. Mingi hetk avastasin Nikerdise mind pingsalt uurimas ja puurimas, üritas teine vist aru saada kas ma olen veel elus või mitte. Olin nimelt teleka taha järjekordselt magama jäänud. Ega's midagi, riided seljast ning mõnusasti teki alla tuttu.

  Pühapäeval ehk siis täna käisin ma esimest korda aias päevitamas, kui seda saab nii nimetada. Teksad ja pluus jäid selga, kuid käsi ning nägu silitasid kevadiselt soojad päikesekiired. Ülimalt mõnus tunne ning meeleolu valdas mind. Veelgi rohkem ootan ma aga loomulikult suve. Seda meeletut meeletut suve.

Mingi aja peale tuli oma armas tagumik tuppa ajada, kuna oodata oli külalisi. Meie Dedul oli juubel, tõsi küll juba üks päev enne naistepäeva, kuid tähistasime seda täna. Meie Nikerdisega koristasime natuke ning tema ema valmistas terve päeva maitsvaid roogasid. Selle peale on tal annet. Esimesed külalised saabusid 4 paiku, Nikerdise vend oma perekonnaga. Hiljem tuli rahvast veel natuke juurde. Sõime, jõime, mängisime lastega, muljetasime ning nautisime niisama head seltskonda, veini ja kõike muud paremat.

Peale külaliste lahkumist tuli muidugi see kõikse magusam ja toredam osa - nõude laua pealt koristamine ning pesemine. Õnneks väikese laulujupi (ning pokaali veini) saatel möödus aeg väga kiiresti ning peagi oli kord majas :).
Mainimata jäi veel see seik, et Nikerdis otsustas täna tuba ümber tõsta. Jälle. Ta teeb seda ikka üsna tihti, nii kord kolme kuu tagant vähemalt. See kord oli mul aga põnevam kui kõigil teistel kordadel, kuna tema sõbra käest saime me endale uue vitriinkapi, sellise heleda ning klaasriiulitega. Isegi väikesed tulukesed saab kapis põlema panna. Seal hakkame me tulevikus oma venikogusid, küünlaid, klaase-pokaale, viirukeid ning muud huvatavat kraami eksponeerima.
Loodetavasti on mõneks ajaks rahu majas ning Nikerdisel süda rahul, sest uskuge mind, ei ole tore iga paari kuu tagant asju ümber paigutada ning veenda teda, et voodil on oma kindel koht, kus ta võiks olla või et mulle ei meeldi kui arvutilaud ja tool moodustavad omaette nurgakese meie niigi väikeses toas. Eks me elame, näeme!

Seniks päikest Teile :)!