Sunday, April 18, 2010

Good times.

Tundub, et nädalavahetusteti kirjutamine hakkab juba mingiks rituaaliks kujunema. Eelmine nädal oli aga niivõrd töökas ja tihe, et polnud aega ühtegi üleliigset sõnakest kirja panna. Esmaspäevast reedeni oli mul koolitus ja nii kaks nädalat järjest. Peale koolitust ma kas läksin trenni (mida juhtus tõeliselt harva) või siis otsejoones koju ning magama. Nii suur väsimus oli, et isegi söömine läks meelest. Ei olnud harvad olukorrad, kus ma ärkasin kell 11 õhtul üles, sõin ühe võiku, käisin kiirelt pesus ja ronisin jälle sooja teki alla tuttu. Võiks ju arvata, et järelikult sain ma ikka päris palju magada, kuid ometigi tõestab praktika hoopis muud.
Täna on laupäev ja jällegi olen ma ühe suure tüki päevast lihtsalt maha maganud. Eile õhtul tuli unekas juba 12 paiku peale ning ma kobisin ära voodisse. Millalgi teadmata ajal jõudis ka Nikerdis koju ning liitus minuga. Hommikul läks mul uni üsna varakult ära, kuid Nikerdise pärast ma veel päris üles ei tõusnud.
Lõpuks, kui ka mu Nikerdis ärganud oli, veetsime koos suurepärase hommiku ja lõuna. Otsustasime, et kuna väljas on nii ilus ilm, peame väikese erapikniku. Käisime poes, ostsime head ja paremat kraami ning suundusime Toomemäele. Seal leidsime ühe toreda koha, kus istuda, süüa, päikest nautida ning üksteise seltskonnast mõnu tunda :). Peale söömist läksime lähedalasuvasse lasteparki, kuna minul tuli hirmus isu kiikuda. Niisis läksimegi parki ja tuletasime mõlemad lapsepõlverõõme meelde. Nikerdis pidi küll aga päris väikestele lastele mõeldud kiigega leppima, sellisega, mil neljakandiline tugiraam ümber on. Päris lõbus oli teda vaadata end sinna peale mahutamas ning kuidagipidi tasakaalu hoidmas. Pargis veetsime me oma tunnikese lõbusat aega ning suundusime siis kesklinna poole. Kõndimise ajal suutis Nikerdis ka päris head nalja mulle teha. Nimelt, kuna mul mingil ajahetkel helises telefon ning ma ei suutnud oma käekotti, krõpsupakki, päikeseprille, jooki ja teab mis veel korraga hallata ja ühes käes hoida, palusin ma et ta minu kotti hoiaks. Peale kõnet jõudsime me mõnikümmend meetrit edasi kõndida ning siis ühtäkki haaras Nikerdist paanika. "Liina, kas sa oma käekotti võtsid ikka pargist kaasa?" Küsis ta täiesti imestunud ning üllatunud ilmel. "Eeeh .. see on ju sinu käes, kullakene" vastasin ma talle. Seepeale lausus tema: "Ahjaa, ma mõtlesingi et mis raske asi see mul käes on." Ja teie väidate et naised on blondiinid :D?
Igal juhul oli mul temaga jälle väga tore koos olla. Mul on temaga alati tore, ükskõik kus me ka ei käiks või mida me ei teeks. Meil on hea harmoonia.
Peale koti-nalja jõudsime kesklinna ning jätsime mõneks ajaks hüvasti. Mina pidin oma õega kokku saama ning tema oma sõbraga ja seejärel tööle suunduma. Õega käisime me tattoo-salongis uurimas millal ta endale aja kinni saaks panna. Tundub, et kõigil on mingi viimse-aja tattoo hullus peale hakanud. Tõsiselt. Kõigepealt Preili Elis, siis mu õde ning nüüd ka mina ise. Kõigi ühine nimetaja on "Ma pean selle tattoo saama, muidu suren." Preili sai oma tattoo kätte, nii et temaga vast muret ei peaks olema. Nii umbes järgmised kaks aastat vähemalt, nagu ta ise ütles. Õega on aga teised lood. Ja muidugi minuga. Tema läheb meil ju suvel üheks kuuks USA'sse. Saab oma esimese tõelise ning ausalt ärateenitud puhkuse. Enne lendu tahab ta aga endale kindlasti tätoveeringut. Kuna lend on juba juuli algul, on asjaga juba enam kui kiire.
Ja mina? Mina lihtsalt tahan endale tätokat. Tegelikult, kui päris päris aus ja avameelne olla, tahan ma isegi kahte. Ma ei hakka praegu kohtadest ja piltidest rääkima ning üleüldse püüan sellest võimalikult vähe teadlikult mõelda, kuna muidu võib juhtuda, et ma mingil kaitsetul momendil kõik välja lobisen. See aga pole üldse hea ega mitte kuidagi kasulik, kuna siis võib keegi minu ideed lihtsalt ära napsata ja olengi ilma. Seda me ju ei taha! Ergo, ainus lahendus on käia üks päev kiirelt ära, lasta pilt ära teha ja ongi asi ants. Siis ei ole kellelgi kobisemist, et tema tahab samasse kohta "umbes samasugust" pilti. Õnneks on mul piisavalt jultumust ning raudseid närve, et kellegi teise "ahvimise" peale mitte närvi minna ning sellest mitte välja teha. Tean ju isegi, et Minu pilt tuleb kõige ilusam ja Minu keha peale sobib see kõige paremini. Punkt. Aga aitab nüüd mu egotsemisest. Jutt jäi pooleli tattoo-salongi külastamise juurde. Peale seda, kui olime teada saanud, et tattoo miinimumhind on 900.- (üllatus üllatus, mõni aasta tagasi oli see veel 700.-) ning selle koha peale kus mu õde tattood tahab, see üldse ära kuluda võib, olime me üsna nördinud. Nüüd tuleb uus koht välja mõelda ning ka suurema rahalise kuluga arvestada. Meil mõlemal.
Otsustasime aga, et pikalt ei noruta ning suundusime poodidesse. Käisime veel ka pargis jäätist söömas ning Kaubamajas vahvaid leide jahtimas. Õde ostis endale uued püksid, mina mitte midagi.
Lõpuks olime juba nii vässud, et otsustasime koju minna. Koju jõudnuna vaatasin korra oma meilid üle ning seejärel suundusin .. voodisse. Üllatus missugune. Kolm tundi nohistasin õndsat und. Ärkasin üles just siis, kui üks tore film algamas oli. Mingi aeg käis veel Nikerdise ema abi palumas. Ta sõidab homme Stockholmi ning palus, et ma talle mõne kaardi või teeviida kaasa annaks. Nimelt, Nikerdise ema töötab lasteaias ning koos kolleegidega lähevad nad Rootsimaa lasteaedu ja üldist eluolu üle vaatama. Tundub päris põnev. Tahan ka ise suvel umbes nädalaks Rootsi minna, et ühte sealset heaks sõbraks saanud kolleegi külastada. Loodetavasti õnnestub ka.
Homme on meil Nikerdisega plaanis kaua magada, niisama mõnusad olla ja kinno minna. Ta pole mind pea nädal aega näinud (koolitus ja väga, väga erinevad päevagraafikud)  ning nüüd tuleb see aeg ju kuidagi tasa teha! Loodetavasti kujuneb ka homsest üks tore ja lõbus päev, mis ilmekalt uue töönädala sisse juhatab.
Praeguseks aga lubage (või siis ärge lubage) mul jälle(?!) voodisse naasta ning filmi edasi vaadata ning seejärel Nikerdisega tuttu pugeda.
Tänan tähelepanu eest!

Liiina

No comments:

Post a Comment