Kui Dalai Lamalt küsiti, mis hämmastab teda inimkonna juures kõige enam, vastast ta: " Inimene. Sest inimene ohverdab raha teenides oma tervise. Ja siis kulutab ta seda raha uuesti tervise taastamiseks. Lisaks huvitab teda tulevik niivõrd, et ta ei naudi olevikku. Tulemuseks on see, et ta ei ela ei olevikus ega ka tulevikus. Ta elab nagu ei sureks ta iial. Ja siis ta sureb, ilma et oleks tegelikult elanudki."
Väga targad sõnad ühelt targalt mehelt. Kuid see pani mind mõtlema, et õnnelikud on need, kes saavad endale lubada sellist luksust. Luksust, mitte mõelda homsele päevale ning muretseda, kas tööd veel jätkub ning kas raha ikka on piisavalt. Peab nentima, et inimesed peavad normaalseks iganädalast vähemalt 40-tundi töötamist, pidevalt rabelemist ning muretsemist. Inimestel oleks nagu mingisugused mallid ette antud, nõudmised, millest tingimata kinni pidada ning mida murda ei tohi. Kõik tahavad kõrgele pürgida, karjääri teha ja tähtsad olla. Kuhu see hullus meid kõiki viib? Kõige ilmselgemalt haiglasse, südamehaigete osakonda. Ma olen nõus, et kui töö on nauditav ning toob rahulolu, siis on seda meeldivam iga päev tööle minna. Kuid kui palju on tegelikult neid inimesi, kes elavad selleks, et teha tööd? Mina tahaks hoopis vastupidi, teha tööd selleks, et see võimaldaks mul elada meelepäraselt ja õnnelikult. Ma ei ole mingi hellik ega pirtsutaja, kes ei tea "raskest tööst" veel midagi ja on üldse liiga noor, et maailma asjadest aru saada nagu mõni võib nentida. Ma mõtlen väljaspool kasti ning tahaksin ka elada väljaspool igasuguseid ettekirjutusi, et kuidas on õige elada ja kuidas peab tööd tegema ja kõik see muu "kohustuslik" jada - karjäär, maja, abikaasa, lapsed, koer. Need elemendid on elus kõik olulised ning moodustavad elu loogilise ja loomuliku osa, aga ma ei leia, et see "eluskeem" peaks kõigil tingimata samamoodi toimima. Igaühel on õigus teha omad valikud elus, kuid kui enda valikud on juba (mõtetes) tehtud, siis miks hakatakse teistele viltu vaatama ja kritiseerima, kui teine inimene veel nende valikuteni jõudnud ei ole? Või koguni tahab oma valikud teha teises järjekorras? Ehk on asi üldsegi selles vanas heas tões, et kui midagi väga peale pressida, siis väheneb ka tahe seda teha ning suureneb trots selle vastu võidelda. Ma praegu sellele vastust ei tea, aga küsige 10 aasta pärast uuesti!
