Sünnipäev!

Annan kiire ülevaate minu ning Preili sünnipäevapeost. Päev algas juba vara hommikul, kui pidime tegema sisseoste peo jaoks. Meil oli planeeritud kindel eelarve ning põhimõtteliselt me seda ka järgisime. Ainult natukene ületasime seda :) Peale sisseoste suundusime Tartu kesklinnas toimuvatele Hansapäevadele. Nägime, proovisime ning kogesime palju uut ja huvitavat. Sealt leidsime ka kingilisa üksteisele. Põhikingituseks oli kena raamitud pilt meist kahest, mis jäägu kauneid aegu meenutama. Ma ei taha nüüd öelda, et kõik hea oleks läbi, kuid vahest on raskemad ajad ning siis on hea vaadata sulle tuttavlikku ning turvalist pilti ja mõelda, kui hea meil kunagi oli. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, nad räägivad. Ma nõustun. Tulles nostalgitsemise juurest tagasi sünnipäeva juurde, pean mainima, et jäin peoga üldjoontes rahule. Kõik, kes olid kutsutud ka tulid. Kõik, kes tulid, ei suutnud end aga korralikult vaos hoida. Ei hakka siin nimesid nimetama, kuid mõni inimene ei ole veel täiskasvanuks saanud, kuigi vanust peaks küll olema piisavalt. Natuke pahandamist ja natuke vihastamist ajasid seekord asja ära. Üldiselt olid inimesed siiski rõõmsas peomeeleolus ning kohati isegi veidi ülemeelikud. Sai palju söödud, natuke vähem joodud, saunas käidud ning end siis pisikeses pisikeses ojas jahutatud. Mängisime ka seltskonnamänge, mis osutusid päris vahvateks. Võin öelda, et mina jäin sünnipäevaga väga rahule :)

Öised askeldused

Eilne õhtu ei olnud kodus lebotamise ning Nikerdise ootamisega veel kaugeltki läbi. Peale südaööd oli endiselt palav olla ning Ürgmees pakkus välja variandi minna ujuma. Olin alguses natuke skeptiline, kuna ei tahtnud üksi läbi pimeda pargi kõndida, kuid siiski tasus asi end ära. Randa jõudes leidsime eest veel inimesi, kes sinna ennast lõbustama olid tulnud. Mina ka lõbustasin ennast. Ujudes koperdasin ma nimelt ühe eriti suure ja vastiku puurondi otsa ja kriipisin oma kõhu ning jalad ära. Mõnikord on valges ujumine siiski poole ohutum, siis vähemalt näed, kuhu ujud. Õnneks midagi hullemat peale väikse ehmatuse minuga ei juhtunud ning koju jõudsin ka turvaliselt. Seal ootas mind juba Nikerdis, kes pakkus välja, et võiks mulle hamburgereid grillida. Väga imelik mõte, arvestades, et kell oli saanud juba 02.25. Kuna mu kõht aga väga tühi oli, lubasin tal end teenindada. Läksime aeda ning süütasime lõkke. Tule peal grillisime hakklihast kotletid .. nagu mingid korilased ennemuiste .. ning panime saia vahele veel lehtsalati, kurki, tomatit ning juustu. Ma pean ütlema, et tema tehtud hamburgerid on konkurentsitult parimad! Lihtsalt haukad ühe eriti suure tüki ja naudid seda maitset. Mmmmm ... Kuna grillimisega läks ka omajagu aega olime mõlemad lõpuks päris väsinud. Praktiliselt kohe pugesime voodisse ning jäime vist sekundipealt magama.

There goes my baby ..

Viimasest sissekandest on jälle liiga palju möödas ning südametunnistus koputab mu pisikesel roosal uksel. Suvi on möödunud ülihelikiirusel ning tõeliselt palju toredaid asju on leidnud aset. Meie väikesel Eestimaa lapikesel on käinud nii Hollandlane kui ka kauaigatsetud Lukslane! Halleluuja! Hollandlase siinoleku jooksul tegime väga palju asju. Käisime kinos, rannas, jalkat vaatamas, rannas, pubis jne. Meeldejäävaimad sündmused olid ilmselt pikad jutuajamised, kuumal rannaliival päevitamised ning minu ja Preili fotosessioon, mis oli Hollandlase korraldatud.
Kirjutasin enda otstarbeks isegi nimekirja asjadest, mida kindlasti peab tegema. Praegu, vaadates seda pisikest kirjakest, leian, et peaaegu kõik asjad said oma linnukesed taha. Vaid Onu Jaani Onnikesele ning kluppi me ei jõudnud. Selle lühikese kahe nädala jooksul veeti Hollandlast nii Saaremaale kui ka Viljandisse ning kes teab veel kuhu. Ma usun siiralt, et tal oli siin väga tore .. kui vaid välja arvata "moskiitod" kes tema magusast verest küllalt ei saanud. Need elajad sõid teda ikka korralikult. Nii palju, kui mul õnnestus näha (mida polnud üleliia palju, uskuge mind) oli praktiliselt terve ta keha punaseid täpikesi täis. Mul on siiaralt kahju ning loodan, et ta paraneb kiirelt!

Lisaks H'le käis umbes kaheks päevaks külas ka Lukslane. Viimati oli ta siin kaks aastat tagasi ning siis oli elu palju lihtsam ning vabam. Praeguseks on meie kallil Lukslasel päris oma boyfriend, mis tähendab, et kõigepealt pere ning seejärel sõbrad. Arusaadav, kuid siiski on kahju, et me teda vaid nii korraks nägime. Selle lühikese aja jooksul jõudsime siiski midagi meeldejäävat korda saata .. näiteks käisime alasti südaöösel Anne kanalis ujumas. Uskumatult meeliülendav kogemus! Vesi oli meeletult meeletult soe ning seltskond väga vallatu ;) Tõestusmaterjali leiate allpool, kuid siiski viisakates riietes olles!

Lisaks skinny dippingule käisime korduvalt ka McDonald'is oma akusid laadimas ning olime niisama ilusad ja toredad! Veendusin, et Lukslasega on väga hea ja lihtne. Olenemata sellest, et me kaks aastat ei näinud, tundsin tema naasedes nagu oleks me jätkanud täpselt sealt, kus me pooleli jäime. Jaaa, see tähendab samas ka seda, et me endiselt oleme abielus ja mina olen tema naine! Kes teab, see teab ;)

Peale Lukslase lahkumist tuli veel üks omamoodi tähtis ning vältimatu sündmus. Liina vananes. Kohe aasta kukkus kolinal juurde. Praegusel hetkel olen ma veel rahulik, sest paanika pole mind tabanud, kuid kardan, et see jõuab kohale alles hiljem. Ma ei tunne end muldvanana, kuid leian, et minu vanuses inimesel peaks olema umbkaudsed sihid paigas ning mingid käega katsutavad saavutused ette näidata. Ma tunnen, et mul neid hetkel veel ei ole. Võibolla ei ole siis õige aeg veel saabunud, kuid ma väga kaua ei tahaks maailmas "ringi uidata". Ma leian, et mida rutem inimene oma kutsumuse tabab, seda kiiremini ning efektiivsemalt saab ta tööd teha, et selle eesmärgini jõuda. Kui aga elada kogu elu "udu sees käega kombates" võib juhtuda, et avastad viiekümneselt, et su tegelik kutsumus ei olegi kirjastaja amet vaid sa oled loodud olema hoopis loomaarst, siis on juba peaaegu hilja seda teostama hakata. Nii juhtuski, et kolmkümmend aastat meie firmas karjääri teinud naine avastas, et peab hoopis arstiks saama. Ma soovin talle palju jõudu ja jaksu õpingutel ning loodan südamest, et ta suudab vähemalt osaliselt oma unistuse teoks teha!

Mina endale nii karmi saatust ei taha. Kindlasti ei ole minu praegused õpingud ning töö mahavisatud aeg, kuid ma leian, et selle "õige" asjani jõudmine on nii kurnav ja vaevarikas töö, et kui sa selle "õige asja" kord leiad, on oht suur, et sa temast pimesi mööda jalutad.

Tänane päev  läks väga suurtes ning laiades raamides korda. Need inimesed, kel oli meeles ning kes piisavalt hoolisid, õnnitlesid. Ülejäänud .. ohhh, Jumal teiga :) Elu on ilus ning mõeldud elamiseks! Ma tänan oma emmet-issit, kes kogu oma tähelepanu ning aja ning rahakotirauad minule suunasid! Ma tänan Nikerdise ema, kes mulle köögi lauale lõhnava, ilusa ning maitsva üllatuse jättis! Ma tänan Nikerdist .. selle eest, et ta on just selline nagu ta on. Ma tänan oma sõpru, kes mind täna meeles pidasid! Eelkõige tänan ma aga iseennast vähemalt selle eest, et olen suutnud oma mina-pildi üldjoontes säilitada just täpselt nii meeldiva või ebameeldiva, kui parasjagu vaja on!

Ma tänan ka oma armsaid õdesid, kes mind ära ei unustanud! Ka väga väga kaugel viibides saab olla samal ajal väga lähedal! Ma näitan teile:

Lisaks virtuaalsetele kookidele ning õnnesoovidele saadeti mulle ka virtuaalseid siilibeebisid. Ilma naljata :)

Nõnda armsaid olevusi polegi varem näinud :)

Suur suur aitäh kõigile :)