I live in dreams.

Tundub, et olen oma sisemaailma viimasel ajal unarusse jätnud, kuna mõtteid, mida tahaks kirja panna, on palju ja enamgi veel. Mõned neist on juba tolmukihiga kattunud, kuid on ka värskeid ning hapraid mõtteid. Kas teie olete kunagi mõelnud oma nn "ideaalsest elust", mida kavatsete kunagi kauges tulevikus elama hakata? Siis kui, aktsiate hind tõuseb, kehakaal on väiksem ning on rohkem raha ja julgust, et oma unistusi teostada? Mina olen. Mulle on pähe turgatanud, et ma viimasel ajal elan üldse palju unistustes. Tahaks nii palju asju teha, aga napib just neid eelpool nimetatud asju. Kehakaal pole ehk tõesti takistuseks, kuid ka see on üks heaolu ning endaga rahulolemise väljendusvorme. Mis mind siis takistab? Ilmselt kõige rohkem julgus. Julgus erineda, teha hullumeelsed asju ning jätta maha see vana ja harjumuspärane elu. Ma tahan kogeda maailma! Ma tahan reisida, näha kõiki looduse imesid ja neid võrratuid türkiissiniseid randu valge liivaga, mida iga teine reisibüroo reklaam nii ahvatlevalt kutsub. Ja see ei ole veel kõik. Ma tahan kogeda sõnuseletamatuid, suussulavaid, ennastunustavaid toiduelamusi. Ma tahan näha, kogeda, tunda, nuusutada iga oma keharakuga .. Oh, kuidas ma tahaks! Siis tulen aga oma unistustest tagasi maapeale, naeratan malbelt, ning jätkan oma poolelijäänud toimingutega. Unistada on nii hea, see on üks turvaline viis mõelda "Mis oleks kui .. ". Iga hetk on võimalus see uitama läinud mõttelõng katkestada. Tagasi "maa peale" tulles oled täpselt samas kohas, samade inimeste ümber. Kuid ometi jääb hinge kripeldama see mõte. Mis oleks kui ...

A new year has begun.

Mõtlesin anda väikese ülevaate sünnipäevapeost piltide kujul. Pidu oli iseenesest tagasihoidlik, ei midagi suurejoonelist või ülemäära uhket. Inimesed tulid, veetsid (lõbusalt?) aega ning läksid siis jälle oma teed. Aeg ja elu on teinud oma töö ja inimesed, kes kunagi nii lähedased olnud, on muutunud teineteisele kaugemaks. Ehk on see paratamatus, kes teab. Viitan ühele oma varasemale postitusele , kus mainisin, et ma usun sellesse, et inimestel meie eludes on konkreetne eesmärk. Eesmärk, mille täitudes nad liiguvad edasi järgmise inimeseni ning jagavad oma õpetusi talle. On ka inimesi, kes jäävad sinu ellu igaveseks, õpetavad sind kogu su elu kulgedes ning jagavad tarkusi ja armastust. See ei pruugi tähendada, et inimesed su elupildist kaduma peaksid, oh ei. Kuid võib juhtuda, et nende staatus sinu elus lihtsalt muutub. 

Inimesel võib olla mitmel erineval tasandil sõpru. Mõned sõbrad on sellised, kellega on hea koos kudumisringis käia, kuid nendega ei tuleks mõttessegi koos peole minna. Mõned sõbrad on jällegi ideaalsed koos pidudel käimiseks ning oma metsikuma poole välja elamiseks, kuid pole ehk ideaalsed inimesed, kellele oma südant puistata. Siis on ka neid sõpru, kellega saab nii metsas seenel käia, elu mõtet otsida ning takka veel ka diskol puusi hööritada, kuigi need sõbrad jäävad pigem erandiks. Seega ei pea olema nii, et kõikide sõpradega saab kõiki asju koos teha. Ei saa ning polegi mõtet pressida. Need inimesed sobivad just sinna, kus nad on ning tuleb olla õnnelik iga inimese üle, kellega midagi koos saab teha. See tähendab ju samal ajal ka seda, et killuke sinust on temaga sarnane :)

 

See maailm mis elab sinus
mis sinuga ühes loodi
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi ..

/Jaan Kaplinski/

Aastaring on jälle täitumas ning ees ootab uus trajektoor. Olen elanud täisväärtuslikku elu. Olen kogenud rõõmu ning kurbust, olen valanud kibedaid pisaraid ning lõkerdanud lakkamatult naerda. Olen kogenud kaotusvalu ning taasleidmisrõõmu. Olen armastanud palavalt ja olen ka vihanud. Olen elanud! Selleks, et tõeliselt elada, tuleb võtta elu vastu sellisena nagu ta parajasti sinu ukse taha saabub. Võib-olla on ta salapärane ning esmapilgul veidi segane või isegi kohati arusaamatu. Võib-olla naeratab ta sulle salapäraselt või lajatab hoopis ootamatult lagipähe. Kindel on vaid see, et elu toimub igal pool meie ümber. Meie ülesanne on seda märgata!

Ma ei tea, mis elu mulle järgmiseks toob, kas on see sile ja otsene tee? Või on see hoopis käänakute ning salapäraste keerdkäikude jada? Kas on seal palju konarusi ja kukkumist? Ma tean vaid seda, et võtan ta vastu just nii nagu ta parasjagu tuleb!

Carpe diem, baby!

Birthday wishes from Mr. Manly!

Kontserdielamus.

Sel nädalavahetusel käisin koos Nikerdisega Dub FX'i kontserdil. Piletid olid tema sünnipäevakingitus. Meile mõlemale meeldis kontsert väga, aga mulle tundub, et mina nautisin natukene rohkem kui tema :) Inimesi oli kokku tulnud päris palju, neist nii mõnedki olid alaealised, kuna kontserdile vanusepiirangut ei olnud. Üldiselt oskasid nad end päris hästi üleval pidada, kuid mõned noormehed suutsid lällamisega vindi ikka nii üle keerata, et nad said nii mõnegi pahase pilgu ja sõna osaliseks. Enamik ajast  ma neid tähele ei pannud ning nautisin kontserti täiel rinnal! Selle artisti puhul on eriline see, et ta alustas oma karjääri tavalise tänavamuusikuna. Veel praeguseni hindab ta kõrgelt oma vabadust, mida tõestab fakt, et tal ei ole oma produtsenti. Kõiki tema plaate saab osta tema enda käest esinemiste ajal. Ta teeb kontserttuure koos oma kihlatu Flower Fairy'ga, kes samuti laulab koos Dub FX'ga ning müüb tema plaate nii tänaval esinedes kui ka kontserditel. 

Minu jaoks on nende muusika väga nauditav ning see pakub mulle lõõgastust.

Tänane elamus!

Käisin täna töökaaslastega söömas kohvikus Truffé. Seltskond oli tore ning toidud olid äärmiselt maitsvad!

Tänane maitseelamus:

1 maasika margarita

Vürtsikilu vutimuna ja rohke rohelisega mustal leival

Caesari salat kanafileega

1 kann vett jõhvikatega

Soe Prantsuse šokolaadikook jäätisega

1 kohv rohke koore ning natukese suhkruga

Head isu!

"Pole siiramat armastust, kui armastus toidu vastu." George Bernard Shaw

Pin up your life!

Mõtlesin, et kirjutan väikese kokkuvõtte eelmise nädala sündmustest, kuna ma ei soovi jälle liiga pikka blogipidamatuse pausi sisse teha ;)

Eelmisel nädalavahetusel oli mul kool ning sellega seoses ka üks tähtis eksam, milleks õppisin terve nädala. Üldiselt koosneski kogu nädala algus tööl käimisest, õppimisest ja magamisest. Aine nimetus oli katehheetika. See on õpetus kirklikust kasvatusest ehk siis lihtsamalt öelduna laste õpetamine kirikutes. Aine ise on väga huvitav ning minu jaoks hõlpsasti meeldejäetav. Ainus raskuspunkt oli suure hulga materjali läbitöötamine, kuid ka see tasus end lõpuks ära, kuna eksami sain A. Olen suurepärane!

Laupäeval toimus siis kauaoodatud Hollandlase sünnipäevapidu! Stiiliks oli pin-up. Pidu iseenesest kulges hästi, inimesed olid lõbusad kuid samas jäid viisakaks ning kostüümid olid kõigil supervahvad! Kahju ainult, et Kiisu meiega liituda ei saanud, kuna ta pidi tööl olema. Õhtu arenedes ostustasime, et lähme ka kluppi jalga keerutama.   Meiega liitus ka minu Nikerdis ning ma pean ütlema, et mul pole üle pika aja niivõrd tore ja hea olnud! Tantsisime, rääkisime, naersime ja tantsisime natuke veel. Nikerdisega on maailma kõige parem tantsida, võiksime seda veelgi tihemini teha :) Ainus miinus kogu klubiõhtu juures oli see, et Preili oma ilusa käeketi ära kaotas. Loodame, et see siiski leitakse ning õigele randmele toimetatakse!

Pühapäev oli eelmise nädala paremuselt teine päev (esikohal on laupäev). Üldiselt koosnes mu päev magamisest. Üle pika aja sain ennast korralikult välja magada ning harrastada oma lemmiktegevust so. "mitte-millegi-tegemine", mis koosneb voodis lesimisest ja naistekate lugemisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et terve nädal oli küll üsna pingeline, kuid samas väga tore ja asjalik. Nüüdseks on meie Hollandlane kahjuks lahkunud ja me jääme teda väga igatsema. 

Otsides materjale oma eksamiks, leidsin ühe väga hea lõigu raamatust, mida sooviksin teiega nüüd jagada.

“Mõned räägivad, et elu peale surma pole olemas.” ütles

õpilane. “Kas tõesti?” ütles Meister. “Kas see pole 

kohutav — surra ja mitte kunagi enam näha, kuulda, 

armastada, rõõmustada...” kurvastas õpilane. “Sa leiad, et 

see on kohutav? Aga enamik inimesi elab just nii juba 

enne surma.” vastas Meister.

                                                  (“Kuldsed lood”, 2008)

Oled sa väärt oma väärtust?

Tänane päev jätkub eilse päeva hiilguses. Olgugi, et ma sain eile öösel vaid 1,5 tundi magada, oli iga ärkvel oldud sekund seda väärt!

Täna käisime Preiliga jällegi vesiaeroobikas. Erandiks oli vaid see, et meiega liitusid ka Hollandlane ning minu Nikerdis. Sel ajal kui meie oma kehasid veelgi voolujoonelisemaks vormisime, lasid nemad hilist vastlaliugu mööda Aura keskuse veetorusid. Kõigil oli lõbus :)

Kas olete kunagi mõelnud väärikusest? Kas olete mõelnud selle peale, et ühed inimesed säilitavad oma väärikuse igas situatsioonis, kui teised langetavad igasugused eetilised piirid? Mina mõtlesin selle peale täna.

Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta teeb seda, mis on õige, mitte seda, mis on talle endale kasulik.Väärikus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on väärikad. Väärikust ei saa endale omistada, see on inimesele sünniga kaasa antud. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Väärikas inimene ei käitu vääritult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.

Väärikus on midagi ihaldusväärset. Sellele vastanduvad matslikkus, labasus ning isegi perverssus. Väärikuse ära tundmiseks ja testimiseks on parim viis jälgida inimesi konflikti situatsioonis. Kõik väärikad omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.

(Allikas: Tõnu Lehtsaar: Väärikusest)

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-vaarikusest.d?id=41527093

Kas sa kuuled oma mõtete muusikat?

Nüüd olen jälle patustanud mitte-kirjutamisega. Mõned inimesed juba pärisid, et millal ma jälle kirjutan, kuid Teate, mul ei olnud lihtsalt seda õiget tunnet, et tahaks kirjutada. Hoopis vastupidi, mõtlesin kõigi teiste kiuste, et vot nüüd ma kohe meelega ei kirjuta mitte midagi! Suutsin päris pikalt vastu pidada. Nüüd on õnneks kirjutamise soov jälle tagasi, juhhei ja halleluuja!

Minu elus juhtub iga päev asju, mis tegelikult väärivad kirjutamist ning meenutamist. Mõnikord on aga nii, et kui kirjutada asjadest enda seisukohast, nii nagu mina olukorda hindan või maailma näen, ei sobi see kellelegi teisele või kolmandale. Ei sobi kas sõnastus või see mõte, mida ma kirjutanud olen. Ei tea isegi miks see nii on, võib-olla selle pärast, et see on (minu) tõde? Loomulikult valitseb meil sõna-ja mõttevabadus ning kõik on teretulnud oma arvamust avaldama, kuid tasuks siiski meeles pidada, et see kõik mida Mina olen kirjutanud, tuleneb just nimelt Minu seest ja on Minu arvamus ning seisukoht, mitte Sinu. Lõppude lõpuks kirjutan ma ju tegelikult eelkõige iseendale, mitte kellelegi teisele. Nüüd kus ma olen selle endast välja saanud, võin ma minna edasi põhiteemade juurde.

Mõni nädal tagasi lõpetas meie firmas töö minu lemmikkolleeg Maasu. Käisime temaga veel (ilmselt) viimast korda koos kinos ning rääkisime. Lisaks sellele, et ta meil töö lõpetas, kolis ta ka Tallinna - uute ja paremate võimaluste linna. Enne lahkumist andsin ma talle väikese ülesande. Ma pole veel matnud maha mõtet oma esimesest tattoost. Seetõttu sai tema selle tähtsa ülesande kujundada mulle pilt, mis hakkab kunagi mu keha ehtima. Ma võin öelda, et see tattoo tuleb imeline, lihtsalt imeline! Lisaks sellele, et kavandatav pilt on minulik, on see ka väga naiselik ning ilus. Proovigu siis keegi mulle öelda, et tal oli täpselt sama mõte peas! Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Harvadel juhtudel võivad need kattuda, kuid ka siis mitte sajaprotsendiliselt.

Liiga palju on neid inimesi, kes ise oma peaga mõelda ei viitsi/ei oska ning varastavad teiste inimeste ideid ja reklaamivad siis neid enda omadena. Häbi teil olgu!

See nädal on olnud üsna hullumeelne. Kolmapäeval käisime Preiliga Auras vesivõimlemises. Olen juba väga pikka aega plaaninud midagi sellist ette võtta ning see ka regulaarseks muuta, kuid ikka on midagi ette tulnud ning aega pole ka piisavalt olnud. Ühesõnaga, vabandused, vabandused! Preili üllatas mind meeldivalt sellega, et avaldas ka soovi vesivõimlemisse tulla. Nii me siis läksimegi koos! Kindlasti saab sellest nüüd üks regulaarne trenn, sest vabatahtlikult heast toonusest ning lõbusast seltskonnast ära ei ütleks! Nagu ma ilmselt ka varem olen maininud, veedan ma Preiliga üha enam ja enam aega koos. Kindlasti on see seotud sellega, et meil on sarnased maitsed ning eelistused kuid meil on ka erisusi. Naljaga pooleks võiks öelda, et me läheme iga päevaga üha enam üksteise nägu. Täpselt nagu abielupaarid, kes peale pikki aastaid kooselu on üksteisele äärmiselt sarnased :)

Ma usun sellesse, et kõigil inimestel on oma kindel eesmärk ja ülesanne, põhjus, miks nad meie elus on. Mõned inimesed õpetavad meid olema lahkemad, kannatlikumad, sõbralikumad. Mõned inimesed näitavad meile aga seda poolt elust, mida me iga hinna eest väldime. Kui konkreetne inimene on oma eesmärgi sinu elus täitnud, siis tavaliselt lähevad mõlemad inimesed oma eludega edasi. Nad leiavad kellegi uue, kellele oma õpetusi jagada. Võib ka juhtuda, et mõni inimene on määratud olema sinu elu teejuhiks. Keegi, kes sind alati aitab, õpetab ning sind armastab. Keegi, kes on sinust oluliselt targem, kuid ei viita kunagi sellele, kui rumal sa ise veel oled. Minul on see inimene olemas ning ma siiralt tänan, et olen saanud temalt nii palju õppida ja loodan vaid, et mul jätkub piisavalt arukust, et kõiki tema õpetusi oma ellu rakendada!

Neljapäeval oli Nikerdise sünnipäev. Palju õnne! Veel kolmapäeva õhtul vastu neljapäeva läksin linna ning liitusin tema seltskonnaga. Üsna lõbus õhtu oli, arvestades seda, et ma õppisin jälle mingeid pokkeri põhitõdesid, kohtusin uute ja huvitavate inimestega ning nautisin juba mulle tuttavate inimeste seltskonda! Koju jõudes sai Nikerdis ka minu poolt sünnipäevakingi kätte. Tegi nägu, et meeldis küll väga, aga eks me näeme ;)

Täna on reede ja nädal pole veel läbi! Tänase päeva kõrghetk on ilmselgelt Hollandlase saabumine meie väikesesse armsasse Tartusse! Käisime Preiliga tal bussijaamas vastas, saime natuke rääkida ning muljeid vahetada ja juba nad pidid edasi minema järgmisele üritusele. Õnneks on meil terve nädal aega, et rääkida, naerda ning koos lõbusalt aega veeta :)

"People may not remember exactly what you did or what you said, but they will always remember how you made them feel."

A walk on the memory lane.

Selle nädalavahetuse meeldejäävaimad märksõnad on nööpide õmblemine, hapud meetrirullid, hea muusika, suur kogus und, sama suur kogus häid sööke, kuum saun veelgi kuumema kaaslannaga, head filmid ning veelgi paremad jutud mõnusas seltskonnas :)

Aitäh kõigile kaasosalistele!

Over and out!

Liiina

"Memory is a way of holding onto the things you love, the things you are, the things you never want to lose."

Show Me How You Burlesque!

See nädal on olnud täielik hullumeelsuse tipp! Seda nii heas kui ka halvas tähenduses. Igas päevas on olnud oma tipphetked ning madalseisud. See nädal on olnud ka väga õpetlik. Tean nüüd, et pean aega paremini ette planeerima, kuna asjade viimasele minutile jätmine ei ole alati nii produktiivne nagu arvata võiks. Lisaks sellele olen õppinud ka midagi iseenda kohta. Ma olen võimeline palju rohkemaks, kui ma seda siiamaani arvasin! See tähendab seda, et ma olen võimeline oma aega väga efektiivselt ära kasutama, kui ma seda vaid ise tahan. See on oskus, mida kõik kahjuks pole omandanud. Aega on meil kõigil ööpäevas ühepalju antud. Ei ole olemas ajapuudust, on vaid ebaefektiivne ajakasutus.

Sel nädalal olen peamiselt õppinud, et oma võlgu likvideerida. Selleks korraks on sess läbi ning mu vaim ja keha on valmis alustama uut perioodi! Ma sain hakkama! Ma saan alati hakkama, kui seda vaid ise soovin.

Lisaks õppimisele käisime Preiliga kolmapäeval kinos vaatamas filmi "Burlesque". Parim elamus kogu nädala jooksul! Ma kogesin jälle seda, et mõni inimene lihtsalt ongi rohkem minu lainepikkusel, kui teised. Võib-olla on see paratamatus, ma ei tea. Aga see on nii kuradi hea tunne, kui teine inimene oskab sind lugeda ilma suurema vaevata. Ja neid inimesi pole olnud palju, kes sellise oskuse minu tundmise ajal oleksid omandanud. Sellepärast otsustasingi Preilile väikese kingituse teha! Mulle meeldib oma lähedaste inimeste eest hoolt kanda. Ma arvan, et teise inimese eest aeg-ajalt hoolitsemine on üks tähtis osa igasugustes suhetes. Me oskame rääkida, kuid peame oskama ka kuulata. Me oskame võtta, kuid peame oskama ka anda. Ainult nii saab suhtes valitseda tasakaal. "Ei ole olemas ideaalseid konfliktituid isiksusi ega suhteid. Kunagi pole võimalik (ega ka vajalik) jõuda täielikku probleemitusse, küsimus on pigem õiges hindamises ja õiges suunas teelolemises." (Viktor Frankl)

Reedel käisime Preiliga ka Lestati mehe lõpetamise järgsel koosviibimisel. Vahelduse mõttes oli päris tore kohtuda uute inimestega. Aitäh Lestatile kutse eest ning veelgi suurem aitäh selle eest, et ta meid ööpimeduses tagasi koju sõidutas :)

Laupäeva õhtupooliku veetsin ma jällegi Preili seltsis. Vaatasime filme ning rääkisime, naersime ja poetasime ka mõne pisara. Vastus küsimusele, miks ma temaga nii palju aega koos veedan peitub ülevalpool ;) Aitäh, kallis!

See pikk ent niivõrd teguderohke nädal on lõppenud. Tuleb uus ning kindlasti sama üllatusterohke nädal. Jään ootama!

"Sometimes people come into your life and you know right away that they are meant to be there; they serve some sort of purpose, teach you a lesson, or help you figure out who you are." 

Get Your personal Ququr!

Tavaliselt levivad halvad uudised äärmiselt kiiresti. Mõnikord võiks arvata, et isegi edukamalt, kui head uudised. Seekord otsustasin head uudist ise levida aidata! Ququr puhul on tegemist uute innovaatiliste eurorahakottidega! Nad on lõbusad, ülemeelikud, nooruslikud ning kohati isegi täiesti hullumeelsed! On nunnusid, kirjusid, natuke tagasihoidlikumaid ning suuremaid ja väiksemaid! Ja mis peamine, nad kõik on käsitsi valminud!
Vaata ise järgi ja leia oma lemmik http://www.ququr.biz/

Aasta esimesed päevad.

Tänane päev pole olnud kuigi palju produktiivsem, kui eilne. Eile magasin ma pool päeva maha ja ärgates oli ikka selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud. Jalalihased valutasid, ärge küsige miks, ning pea käis ringi. mulle üldiselt šampus maitseb, aga aastavahetusel mängis ta mulle küll kurja vingerpussi. Enam ei taha proovida pikka aega.

Peale suurt portsjonit kana riisiga ning ühte karastavat dušši ja viieminutilist hammaste küürimist tundsin end jälle inimesena. Otsustasime Nikerdisega, et lähme kinno. Teel linna sõitsime uue punase Sebe bussiga. Bussid meenutavad mulle Rootsit, kuna seal on linnaliinibussid täpselt samasugused. Äärmiselt positiivne on see, et need bussid on väga vaiksed, ma pole tänase päeva jooksul veel ühtegi bussi maja eest sõtimas kuulnud .. ometigi nad sõidavad! See annab mulle lootust, et suvel palavate ilmadega, kui kõik aknad niikuinii lahti on, on võimalik öösiti isegi rahulikult magada. Eelmise aasta suvel oli see alguses pea võimatu, sest hommikuti mööda sõitvad bussid mürisesid ja kolisesid nii hirmsasti!

Nii. Filmi kohta võin täiesti veendunult öelda, et peale Avatari on see parim filmielamus, mis ma viimasel ajal olen saanud! Film täis uskumatuid seiklusi, täis võimalusi viis mind hoopis teistsugusesse maailma, kus kõik on võimalik! Sõnades on raske kirjeldada, mis emotsioone see film minus esile kutsus. Olin justkui lummatud või ära nõiutud. Istusin oma kohal, ega suutnud pilku ekraanilt pöörata, püüdsin seda kõike ahnelt endasse ahmida! Muusika oli lihtsalt nii suurepärane, eriefektid ning kogu filmi idee olid minu arvates väga hästi teostatud! Filmi lõpuks tundsin lausa, kuidas olin väsinud, kuna olin terve filmi vältel tegelaskujudele niivõrd kaasa elanud. Isegi mu silmad valutasid, sest olin suure osa ajast lihtsalt silmad punnis peas ekraani jõllitanud!

Ahjaa, isegi praegu seda kogemust kirjeldades läks mul meelest mainida ka filmi nime; selleks oli "Tron: Legacy".

Koduteel käisime ka mu õe juurest läbi, kes töötab hetkel City kiirtoidukohas. Viisin talle hilise jõulukingi, mille üle tal väga hea meel oli! Koju jõudes olin üsna väsinud ning näljane! Sõime veel ühe hunniku riisi kanalihaga ning vaatasime arvutist ühte sarja. Mingil teadmata hetkel lõppes päev magusa unenäoga :)

Täna olen ma peale magamise jõudnud ka koristada ning pesu pesta. Mingil hetkel tuleb hakata ka õppima, sest kool tuletab ennast iga päevaga üha intensiivsemalt meelde...

Uus ja parem aasta 2011!

Siin ta siis ongi. See uus ja väidetavalt parem aasta. Pole tema headuses veel veendunud, aga õnneks on tal 363 päeva, et end tõestada!

Aastavahetus ise oli üsna meeldiv! Kiisu ja Janikaga käisime meie ühisel tuttaval külas. Sealt sai pidu ka alguse. Oli üsna tore, kuigi suur osa seltskonnast jäi mulle tundmatuks. Sealt edasi liikusime kesklinna, et saada osa sellest suurest aastavahetuse möllust! Inimesi oli kesklinna kogunenud palju. Mõned neist olid pidutsemisest juba ära väsinud ja puhkasid jalga kuuse all. Need, kel veel energiavarusid jätkus, jooksid rõõmsalt ringi ning kallistasid (suvalisi) inimesi! 

Esimest korda sel aastal tundsin ma end üksi. Minu ümber käis selline tants ja trall, et raske oli seda mitte märgata, kuid siiski tundsin, et ma ei kuulu nende sekka. Oleksin tahtnud olla kusagil eemal ja jääda lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mõnikord meeldib mulle inimesi eemalt vaadata. Jälgida nende käitumist, rõkkavat naeru, žeste ning pilke. Ma naudin seda rohkem just eemalt vaadates, sest nii õpin ma rohkem inimesi tundma.

Oleksin ka sel korral tahtnud võtta ühe mõnusa tooli, kätte pokaal šampust ning istuda mäe otsa, et pidustusi omaette jälgida. Selle asemel silkasin aga mööda kesklinna ringi nagu peata kana. Jooksin siia-sinna, et leida üles kaotatud sõpru ning tänu kogu sellele saginale magasin ma maha suure osa ilutulestikust. See on aga minu jaoks üks tähtsamaid osasid aastavahetuse traditsioonidest. Juba väiksena käisime isaga ilutulestikku vaatamas. Kord tema juures rõdu pealt, kord kesklinnas, turvaliselt isa käest kinni hoides. Ma olen alati arvanud, et ilutulestik on midagi müstilist ning nauditavat! See pakub mulle silmailu ning viib mu mõtted reaalsusest eemale! Sel aastal tundsin lausa ahastavat kurbust sellest kõigest ilma jäädes. Täpselt nagu oleksin ühel hetkel taas selleks väikeseks tüdrukuks saanud, kel olid nii suured ootused. See killuke väikest tüdrukut minus meeldib mulle, sest tuletab meelde muretut lapsepõlve ning aastaid, kus minu elu valitses vaid mäng, mäng ja mäng! Need olid ühed parimad aastad, kuna mul polnud veel aimugi täiskasvanute maailmast ning selle eluga kaasnevatest probleemidest. 

Üldiselt möödus ülejäänud aastavahetusest siiski väga toredasti! Peale uue aasta vastuvõtmist üritasime tulutult Teise Maailma peole minna. Inimesi oli lihtsalt meeletult ning lõpuks, peale suurt trügimist ning teiste inimeste poolt kokkupressimist, andsime alla ning tulime tulema! Otsustasime minna ühele kodusemale peole. Ka seal oli väga tore. Inimesed olid sõbralikud, väikeste eranditega. Jõime šampust, sõime, tantsisime ning naersime palju! 

Sellest õhtust jäi meelde mõte, et igaüks peaks jääma ikkagi talle sobivate liistude juurde. 

Koju jõudsin alles vastu hommikut! Tänan väga inimest, kes minuga koduteed ning oma mõtteid jagas :)

Seda sissekannet kirjutades meenus mulle üks Doris Kareva luuletus, mis minu jaoks kirjeldab toda õhtut väga hästi!

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

    Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.

    Kord aastas on ta enda vastu aus.

    Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.

    Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

    

    Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.

    Täis saladusi on ta buduaar.

    Siin avaned, kuid end ei anna kätte.

    Me vahel pole muud kui vikerkaar.

    

    Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,

    ka siis, kui tahaks valust oiata.

    Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.

    Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Ilusat uut aastat, mu kallid :)