Aastavahetus ise oli üsna meeldiv! Kiisu ja Janikaga käisime meie ühisel tuttaval külas. Sealt sai pidu ka alguse. Oli üsna tore, kuigi suur osa seltskonnast jäi mulle tundmatuks. Sealt edasi liikusime kesklinna, et saada osa sellest suurest aastavahetuse möllust! Inimesi oli kesklinna kogunenud palju. Mõned neist olid pidutsemisest juba ära väsinud ja puhkasid jalga kuuse all. Need, kel veel energiavarusid jätkus, jooksid rõõmsalt ringi ning kallistasid (suvalisi) inimesi!
Esimest korda sel aastal tundsin ma end üksi. Minu ümber käis selline tants ja trall, et raske oli seda mitte märgata, kuid siiski tundsin, et ma ei kuulu nende sekka. Oleksin tahtnud olla kusagil eemal ja jääda lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mõnikord meeldib mulle inimesi eemalt vaadata. Jälgida nende käitumist, rõkkavat naeru, žeste ning pilke. Ma naudin seda rohkem just eemalt vaadates, sest nii õpin ma rohkem inimesi tundma.
Oleksin ka sel korral tahtnud võtta ühe mõnusa tooli, kätte pokaal šampust ning istuda mäe otsa, et pidustusi omaette jälgida. Selle asemel silkasin aga mööda kesklinna ringi nagu peata kana. Jooksin siia-sinna, et leida üles kaotatud sõpru ning tänu kogu sellele saginale magasin ma maha suure osa ilutulestikust. See on aga minu jaoks üks tähtsamaid osasid aastavahetuse traditsioonidest. Juba väiksena käisime isaga ilutulestikku vaatamas. Kord tema juures rõdu pealt, kord kesklinnas, turvaliselt isa käest kinni hoides. Ma olen alati arvanud, et ilutulestik on midagi müstilist ning nauditavat! See pakub mulle silmailu ning viib mu mõtted reaalsusest eemale! Sel aastal tundsin lausa ahastavat kurbust sellest kõigest ilma jäädes. Täpselt nagu oleksin ühel hetkel taas selleks väikeseks tüdrukuks saanud, kel olid nii suured ootused. See killuke väikest tüdrukut minus meeldib mulle, sest tuletab meelde muretut lapsepõlve ning aastaid, kus minu elu valitses vaid mäng, mäng ja mäng! Need olid ühed parimad aastad, kuna mul polnud veel aimugi täiskasvanute maailmast ning selle eluga kaasnevatest probleemidest. Üldiselt möödus ülejäänud aastavahetusest siiski väga toredasti! Peale uue aasta vastuvõtmist üritasime tulutult Teise Maailma peole minna. Inimesi oli lihtsalt meeletult ning lõpuks, peale suurt trügimist ning teiste inimeste poolt kokkupressimist, andsime alla ning tulime tulema! Otsustasime minna ühele kodusemale peole. Ka seal oli väga tore. Inimesed olid sõbralikud, väikeste eranditega. Jõime šampust, sõime, tantsisime ning naersime palju!
Sellest õhtust jäi meelde mõte, et igaüks peaks jääma ikkagi talle sobivate liistude juurde.
Koju jõudsin alles vastu hommikut! Tänan väga inimest, kes minuga koduteed ning oma mõtteid jagas :)
Seda sissekannet kirjutades meenus mulle üks Doris Kareva luuletus, mis minu jaoks kirjeldab toda õhtut väga hästi!
Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi
Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.
Kord aastas on ta enda vastu aus.
Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.
Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.
Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.
Täis saladusi on ta buduaar.
Siin avaned, kuid end ei anna kätte.
Me vahel pole muud kui vikerkaar.
Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,
ka siis, kui tahaks valust oiata.
Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.
Kui plahvatan, siis ette hoiatan.
 |
| Ilusat uut aastat, mu kallid :) |
No comments:
Post a Comment