Sunday, August 1, 2010

XVIII Viljandi pärimusmuusika festival

Juba teist aastat külastasime Nikerdisega Viljandi pärimusmuusika festivali aka Viljandi folki. Iga aasta juulis Viljandi lossimägedes ja südalinnas peetav pärimusmuusika festival on olnud läbi oma senise kestmise ühe erilise, 1990. aastate algul levima hakanud mõtteviisi tugevaim väljendus. See mõtteviis väärtustab tavasid, pärimust ja paikkondlikku identiteeti, püüdes aasta-sadade ja -tuhandete vältel kogunenud vaimseid väärtusi kohandada kaasaegse elukorraldusega - ikka selleks, et traditsioonid elaksid ja seeläbi tugevneks meie rahvuslik eriprära. Viljandi pärimus-muusika festivalist on aastatega kujunenud omasuguste seas üks Balti- ja Põhjamaades suuremaid.
Selle aasta teemaks oli "Seest tuleb üks tants". Väga palju oli tantsulisi etteasteid ning ka "tantsu õpitubasid" kus sai erinevate maade rahvustantse õppida. Meie Nikerdisega otseselt ühestki õpitoast osa ei võtnud, kuid elasime teistele suure innuga kaasa. Üleüldse on folk üks äraütlemata tore üritus. Otsustasime, et sellest festivalist saab meie iga-aastane traditsioon. Folk on ühtlasi olnud ka minu ja Nikerdise koosoldud aastaringide täitumise tunnistajaks. Seekord täitus meil "viis aastat koosolemist". Palju õnne!

Folgist veel nii palju, et olime seal kokku kolm ööd ja päeva. Kolm ööd ja päeva olime Nikerdisega ninapidi koos, isegi dušši all käisime koos, ja ma ei saa öelda, et meil oleks lõpuks igav, tülgastav, tüütu või muud moodi ebameeldiv hakanud. Hoopis vastupidi. Me veetsime koos erakordselt toredad päevad ning ööd. Nikerdis ütles selle kohta hästi: õpid väga hindama seda aega, mis teineteise seltsis saab veedetud. Ma arvan, et tal oli õigus. Me käisime koos erinevatel kontserditel, milledest lemmikumaks oli ilmselt Svjata Vatra. Me küll ei ostnud piletit, kuid kuulasime teki peal aia taga. Uskumatult hea ja mõnus oli ning kui kontserdi lõpuni oli veel jäänud umbes 20 minutit, siis hiilisime sisse ning nägime ka selle võiduka lõpu ära. Päeval käisime linna peal uudistamas ning erinevaid toite maitsmas. Minu esimesteks lemmikuteks on endiselt soojad mandlid kaetud krõbeda ja magusa puruga. Mmm. Teiseks lemmikuks oli sealne soolane toit. Fritüüritud kartulid, värske kartul, šašlõkk, grillvorstid, hapukapsas, hapukurk .. ja see kõik oli suure pannide peal ja täiesti värske. Mmm .. seda tahaks tagasi. Toidu jaoks oli lausa eraldi toidutänav, kust sai osta endale kõike head ja meelepärast süüa ja juua. Kui me olime kõhud kuskil ilusa looduse vahel täis puhinud ja natuke lesinud, käisime ka poodides šoppamas.
Mitte midagi eriti palju ei ostnud aga erilist see eest küll. Mina ostsin endale käsitööna valminud plätud, ainulaadsed ning ainsad. Näevad tõeliselt kiftid välja. Esimest korda ma päriselt ka kauplesin, sest 450 krooni nende plätude eest tundus natuke liiga kõrge. Lõpphinnaks jäi 350 ja alla selle oleks juba olnud piinlik küsida, sest tegija oli oma tööd hästi teinud. Lisaks plätudele ostsin ka kirjud aladini püksid. Esmapilgul kahtlesin ja kõhkelsin, et kas kannaksin üldse selliseid, kuid püksid on väga ilusast riidest ning jällegi käsitööna Idamaades valminud. Need püksid pole küll päriselt minu igapäeva stiil, kuid kuna juba Nikerdis leidis, et mulle need püksid sobivad ja ma kannaks nad välja küll, siis miks mitte. Elu ei peagi ju alati etteaimatav olema! Ka pükste hinda õnnestus mul umbes sama palju alla kaubelda, kui plätudel.
Lisaks šoppamisele käisime Viljandi lossimägedest ka kaunist Viljandi järve imetlemas. Soovitan kõigil seal ära käia, Eesti loodus on ikka imeline! Selles samas Viljandi järves käisime iga päev ka ujumas. Ühel korral rentisime ka paadi, et natuke järvevee peal loksuda. Igaöiseks traditsiooniks sai ka Pappa Pizzas söömine, sest mõnikord lõppesid meie õhtud kell 4 hommikul ja sel ajal oligi ainsana lahti veel pitsarestoran kuhu kõik näljased ning ärkvel folgilised enda kõhte täitma tulid. Meie nende seas. Järjekorrad olid küll pikad, kuid Nikerdis lõbustas mind kogu selle aja ning kõhud said väga täis!

Me tegime veel väga palju toredaid ja lõbusaid asju, kuid jutt venib juba niigi pikale. Ei jää muud üle kui järgmine aasta uuesti minna ning veeta koos järjekordselt tore folk!

„Viljandi pärimusmuusika festival on muutunud sündmuseks, mille järgi mõõdame oma aastat. Kui folk on käes, ongi üks aasta jälle möödas."

Toomas Hendrik Ilves,
Eesti Vabariigi president



No comments:

Post a Comment