Thursday, August 19, 2010

Kas olete kunagi kogenud tunnet, et üks inimene on nii oma ja tuttav, et lausa hirmujudinad tulevad peale? Justkui tunneksid teda läbi ja lõhki ning teaksid isegi tema salajasimaid mõtteid ning pisemaidki soove. See tunne on valdavalt suurepärane ning kohati tõeliselt hirmus. Õudne on mõelda, et sa istud tema kõrval ja tead täpselt, mida ta su järgmise lause peale vastab või tead, mida ta järgmisel poetuuril enda ostukorvi poetab. Sest see on nii temalik! Tunne on nagu oleks mingi mõtete-jälitaja või suisa kriminaal.
Aga veelgi õudsam sellest kõigest on see, kui see sama sulle nii tuttav ja armas inimene tundmatuseni muutub. Ühel hetkel taipad end mõttelt "Kes see on, kes nii räägib?" Tema nägu ja naeratus oleks nagu samad, kuid sisemus on teine. Selle peale ütlen vaid, et välimus on petlik! Loeb see, mis on sinu sees. Inimesed muutuvad, jah. Kuid inimesi ei tohiks ise muuta, neile vägivaldselt oma tegusid või mõtteid pähe surudes. Mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele ning üleüldse on teise inimese tunnete ning alateadvusega mängimine üks ohtlik tegevus! Inimene peab aegamööda ise selle "mõtteni" jõudma ning selle endale omistama. Muidu on see tema jaoks võõras ning arusaamatu.


Childhood living is easy to do

The things you wanted I bought them for you

Graceless lady you know who I am

You know I cant let you slide through my hands                                                


I watched you suffer a dull aching pain

Now you decided to show me the same

No sweeping exits or offstage lines

Could make me feel bitter or treat you unkind
 
 
I know I dreamed you a sin and a lie

I have my freedom but I dont have much time

Faith has been broken, tears must be cried

Lets do some living after we die.
 

No comments:

Post a Comment