TartuFF ja P-A-U-L-I-G

Minu viimase puhkusenädala hõivas Tartu armastusfilmide festival tartuff. Sel aastal keskendus festival peamiselt pere ning sõprade temaatikale. Mäletan, et eelmisel aastal käisin ka korra festivalil, kuid filmid ei tundunud nii paeluvad. Sel aastal oli asi hoopis vastupidi. Mulle meeldisid mitmed filmid ning külastasime festivali igal õhtul. Vähemalt mina! Kõige suuremaks lemmikuks oli ilmselt Jaapani film "Lahkumised", mis tõstis lati teiste filmide suhtes väga kõrgele. Film rääkis noormehest, kes asus tööle firmasse, mis tegeleb surnute tseremoniaalse ettevalmistusega enne kremeerimist. Kuna surm tähendab paljude inimeste jaoks lahkumist ning mõte surmast tekitab tavaliselt hirmujudinad, siis ma usun, et paljude inimeste arvamus surmast muutus peale selle filmi vaatamist. Ma leian, et me peaksime elama oma elu nii, et oleksime iga päev valmis surema. Iial ei tea, millal on sinu aeg .. Filmi jooksul mõtlesin korduvalt ka oma lähedastele, kes on juba lahkunud. Ma usun, et nende hinged on leidnud rahu.
     Häid filme oli veel palju. Mainimist väärivad filmid "Ma olen armastus", "Haridus", "Patrik 1,5", "Emmanuelle" ning "Antikristus". Kaks viimast on ehk kõige enam elevust tekitanud filmid kogu festivalil! "Emmanuelle" ei olnud vaid üks järjekordne soft-porno linateos vaid sensuaalne, kirglik, erootiline ning äärmiselt vabameelne film. Kuigi filmis olid nii mõningad stseenid pigem utoopilised, meeldis mulle väga filmi teostus ning idee. Vabameelsus on midagi, mis tihtipeale oleks kui suure töökoorma, stressi ning murede alla maha maetud. Kõik peaks käima justkui plaanipäraselt ning ettearvatavalt. Minu jaoks näitas see film spontaansuse võlusid veelgi enam kui varem ning ma leian, et iga paar peab suhtes ise oma eetilised piirid paika seadma.   
     Emmanuelle oli abielus naine, kuid tema mees armastas teda niivõrd, et oli valmis andma kaunile naisele vabaduse ise otsustada, kellele anduda. Emmanuelle, kui naiivne kaunitar, ei osanud algul oma vabadusest midagi arvata, kuid ta kohtas uusi ja erinevaid inimesi, kel kõigil oli oma visioon abielust, armastusest ning petmisest. "Petmine on see, kui sa valetad ja varjad" oli Emmanuelle'i kindel nägemus. Õppides tundma erinevaid inimesi, laienes naise mõttemaailm ning ta soovis tunda uusi emotsioone ning saada erinevaid kogemusi. Olles seda kõike tundnud, pöördus naine lõpuks siiski oma mehe juurde tagasi. Omajagu romantikat leidus ka selles filmis. Miski ei olnud robustne ega võlts nagu enamustes pornotööstuse "üllitistes", pigem siiras emotsioon ning ehe nauding.

Õhtuid aitas erksana hoida Pauligi kohvitelk, kus pakuti tasuta erinevaid maitsekohve. Ka seda telki külastasime igal õhtul ning ei pidanud pettuma mitte ühelgi korral. Teenindajad olid väga kenad ja sõbralikud ning üritasid siirast naeratust näole manada ka viimasel õhtul, kui juba teab mitmetuhandes tartlane endale amaretto lattet tellis :) Loomulikult oli ka kohv väga heal tasemel! Mõnedel õhtutel õnnestus kohv kätte saada baristalt endalt, kes meie latte peale ilusaid südamekesi ning liblikaid meisterdas! Kas teadsite, et kujund püsib kohvi peal kuni viimase tilgani, kuni põhjani välja? (Seda muidugi juhul, kui sinna ekstra suhkurt juurde ei topita ning seejärel kogu head kraami laiali ei segata :))


Minule väga meeldisid filmid, meeldis kohv, ning suurimad tänud ka mu kullakestele, kellega koos ma filme vaatamas käisin! Ilma teieta ei oleks üritus pooltki nii nauditav olnud!