Tuesday, November 2, 2010

Mulle meeldiks.

Doris Kareva kirjutab ühes oma luuletuses "Tuul ja taevas täna teine on kui eile..". Iga päev on erineva iseloomu ning värvivarjundiga. Igal päeval on oma eesmärk ja ülesanne.Mis on minu tänase päeva eesmärk? Ma arvasin esialgu, et puhkamine ja õppimine. Tegelikult ei ole ma kumbagi neist korralikult  teha jõudnud. Puhata pole olnud võimalik ja õppida sain ka vaid nii, et printisin õppimiseks vajalikud materjalid välja ning ühe silmaga käisin materjali kiirelt läbi.
Rääkisin täna päeval ühe oma sõbraga, kes on äsja isaks saanud. Palju õnne, A! Vestluse käigus rääkis ta mulle, et ta tundis juba mõnda aega, et nüüd võiks muretseda perelisa, kuna vanust on juba ka piisavalt. Ma jäin sel teemal mõtisklema. Kuna minu sõber on peamise osa oma elust maal elanud, leian ma, et nendel inimestel on teistsugused eesmärgid elus kui neil, kes on kogu oma elu linnas üles kasvanud. Mul on veel üks sõber, kes samuti on just hiljuti isaks saanud. Tema on oma elu peamiselt linnas elanud ning näinud palju vaeva, et ennast hea järje peale üles töötada. Aastad on möödunud kui linnulennul ning enne, kui jõuad reageeridagi, on vanust juba palju ja on täiesti viimane aeg hakata otsima partnerit, kellega võiks koos lapsi saada ning nad üles kasvatada. Mõlemad mehed on oma "isa ametiga" väga rahul ning saavad suurepäraselt hakkama! Ometigi tekkis mul mure iseenda pärast. Kas peaks tegema samasuguse viisaasta-plaani nagu Preili ja tema kallim? Siis on kindel värk, et 27 aastaselt on kõik tähtsamad eesmärgid täidetud, tehtud natuke karjääri, reisitud ning ka oma kaaslasega kahekesi aega veedetud. Just siis on kõige õigem aeg lapsi saada, sest naise bioloogiline kell pole veel päriselt üürgama hakanud ja esimene noorus pole veel ka möödas. Keegi ei taha ju omada vanemaid, kes vanuse poolest võiksid olla juba su vanavanemad! Ma kohe praegu veel ennast lolliks ei muretse, kuid varsti oleks aeg panna paberile eesmärgid minu elus.

Eelmisel nädalavahetusel olid minu eesmärkideks koolis vastu pidamine ning hiljem Preili vanemate juures väike koosolemine, et hiljem peole jõuda. Peo teemaks oli Halloween. Valisin ingli ning kassnaiseks riietumise vahel. Minus vist pole piisavalt ingellikkust, sest valgeid riideid kodus napib. Seega otsustasin kassnaise kasuks. Loomulikult järgnes siinkohal suur paanika, et mida siiski selga panna? Joonistasin pähe vurrud, suure musta nina, panin pähe kõrvakesed, kätte pitskindad (käpad) ning selga musta seeliku ja leopardimustrilise korseti. Olen natuke kaasaegsem kassnaine, mis siis? Preili otsustas aga ingli kasuks. Ta nägi tõeliselt vallatu väike inglike välja oma pisikese hõbedase kleidi ning valgete sukkade ja sukapaelaga. Sellise ingli paluks endale iga kell kaitseingliks! Veel oli meie seltskonnas vampiir ning tema ohver ning üks noormees, kes otsustas olla "tema ise".
Pidu oli tore, nägin palju tuttavaid nägusid, hoolimata igasugustest hirmuäratavatest ja vähem õudsatest maskidest, mis neil peas olid.

Nüüdseks on maskid langenud ning pidu lõppenud. Inimesed siirduvad tagasi oma igapäevaellu ning panevad pähe uued, nähtamatud maskid. Kes mängib head kaaslannat oma mehele, kes edukat karjäärinaist. Iga päev maske vahetades on lõpuks raske iseennast ära tunda ning võib-olla peaks võtma hetke ja vaatama peeglisse. Kes me tegelikult oleme?

"Mulle meeldiks olla nii, et mitte keegi usukski, et nende kõrval olen ma. Tunda nähtamatuna. Tunnen vaikus mind nii lummab. Ühinevad meelsasti tunded, viivad hinge maailma, mis mulle võõraks jäänud, kuid siiski meeles."
(Saara - Mulle meeldiks)

No comments:

Post a Comment