Monday, November 29, 2010

För allt vi drömde en gång!

Ma mõnikord istun ja mõtlen, et olen kogu maailma peale vihane. Isegi oma armsa kollase kaisujänese peale olen tige, kuna tema karv on läinud pusasse ning tema punase-valgemummulised käpad ei ole enam nii pehmed kui vanasti.
Ma püüan olla mõistev ja hooliv, aga mõnikord on seda väga raske teha. Alles natuke aega tagasi lahkus meie hulgast armas Dedu kui juba kuulsin järjekordset halba uudist. Seekordseks igavesti hüvastijätjaks oli minu vanatädi. Mõte sellest, et teda enam meie keskel ei ole, kurvastab mind väga. Seepärast tahaks vaid mässata ja hakata vastu kõigele mõistuspärasele ning loogilisele. Mul ei ole enam inspiratsiooni, et õppida või tööd teha. Samuti ei hooli ma enam toidust või joogist, mis enne nii isuäratav näis.

Kuid tundub, et mind peetakse mu enese teadmata üheks ootamatult tugevaks isendiks, sest meile pole pandud suuremat koormat, kui me kanda jõuame. Minu tugevus ja ühtlasi ka nõrkus peitub oma kesta sulgumises. Paljud ei tea ja vähesed on märganud, et tõeliselt suurte probleemide korral hoian ma pigem endasse ega lähe teistelt tuge paluma. Ma olen nagu suletud raamat, mida pole võimalik keskelt lahti võtta ja lugeda. On vaja teada eellugu ning soovitavalt ka paljusid peatükke minu praeguseks kahekümne kahest ja poolest eluaastast.
Ma kardan, et kuna minuga on viimasel ajal juhtunud nii mõndagi kurba, siis olen ma kasvatanud endale nii tugeva kesta, et ei suuda varsti enam midagi tunda. Ma küll endiselt nutan kurvastades ja naeran rõõmustades, kuid sees on mul vaid üks suur tühjus ning veel suurem arusaamatus. Umbes nagu oleks kõikidele mu tegelikele tunnetele paus peale vajutatud. Ja kui need head ja halvad emotsioonid kõik kunagi valla peaksid pääsema .. siis ma ei garanteeri, et end kontrollida suudan.
Seniks püüan ennast hoida muutumast hoolimatuks. Ma hoolin küll, kuid alati pole see silmaga nähtav ega kõrvaga kuuldav!

Så snurrar min jord igen,
radion spelar vår sång.
Stockholm ligger öde och världen håller andan
(vilken färg har själen)
Snurrar min jord igen,
för allt vi drömde en gång.
Allt som du gör blir till pärlor på min panna
(vilken färg har själen älskling)

                                                  (Kent-Pärlor)



No comments:

Post a Comment