Amaranth.

Caress the one, the Never-Fading

Rain in your heart - the tears of snow-white sorrow.

Caress the one, the hiding amaranth

in a land of the daybreak.

(Nightwish - Amaranth)

Ma usun, et tänaseks on mu elu võtnud taas ette mulle selle nii armsa ja tuttava teeraja. Mind on väga raske murda! Olen suutnud mind kimbatanud raskustest üle ronida ning praeguseks tundub elu taas üsna rahulik olevat. Ehk on see vaid vaikus enne tormi? Ei, ei saa ..

Sel nädalavahetusel kavatsen võtta osa kursusest Eneseareng - eile, täna ja homme. Ma ei ole päris kindel veel, mida täpsemalt oodata, kuid usun, et kõik, mida seal kuulen, on mulle väga kasulik. Olen nimelt endiselt kimpus oma tulevikuga. Teadupäraselt on tulevik üsna salapärane asi, kunagi ei tea, mida järgmine päev võib tuua. Ometigi on ilmvõimatu istuda kodus ja oodata, et "see, mis tulema peab" kõik sulle sülle kukuks. Seega lähen ja arendan natuke nii enda silmaringi kui mõttemaailma. Eks siis pärast küsige, kas saab minust insener, modell, helikopteri piloot või arheoloog!

Praeguseks hetkeks võib öelda, et selle nädala tippsündmuseks on olnud tänane päev. Juhtus nii, et ma otsustasin endale ripsmepikendused tagasi panna. Palun ärge arvake, et järjekordne bimbo grillkana päevituse, võltsjuuste ja volksuvate ripsmekestega nüüd linnas rohkem on. Ma pole kunagi seda sorti naissugu esindanud ega kavatse seda ka nüüd tegema hakata! Pikenduste kasuks otsustasin nende ilu ja mugavuse pärast. Ei pea iga hommik ripsmetuššiga jändama ning oskuslikult paigaldatud pikendused võivad olla vägagi kaunid ja diskreetsed. Luban julgelt juurde astuda ja ise selles veenduda (kuigi mulle hetkel tundub, et seekord said kuidagi hääästi pikad pandud, hmm).

 

Paar päeva tagasi istutasin ümber oma viigipuu. Õigemini. Tuli välja, et mul on tegelikult kolm viigipuud :) Eellugu on selline, et suvel kinkisid mu armsad tibinad mulle sünnipäevaks (raha)viigipuu. Raha kandis vilja edukalt, selle eest sai palju häid asju. Viigipuu jäi koju akna alla veel kasvama.

Nüüd talve poole viskas puu kõik oma lehed maha. Otsustas, et tema hakkab jonnima. Viigipuud on tegelikult väga pirtsakad taimed. Ei meeldi neile ei keeramine ega ka temperatuuri või asukoha vahetamine. Tõenäoliselt eksisin ma mõne sellise pühaliku reegli vastu. Lisaks lehtede mahaviskamisele olid ka oksad üsna krõbedaks ja kuivaks läinud. Ega's midagi. Kangutasin taime poti seest välja ning ennäe üllatust - kokku oli potti surutud kolme taime võrsed. Kui ma enne hõiskasin, et saan kolm puud, siis kahjuks tuleb numbrit kahandada kahele. Üks võrse oli minu peale lõplikult solvunud ja juurestik mädanema läinud. Kahjuks pidin ta ära viskama. Ülejäänutel kärpisin kuivanud osad ära ning istutasin ümber eraldi pottidesse. Loodan nüüd neist suured ja tugevad puud kasvatada!

 

Mõnikord ma mõtlen, et inimestega võiks ka nii lihtne olla. Lõikad ära selle osa, mis on halb ja loodad, et sealt uued rohelised oksad kasvavad! Annad talle aeg-ajalt natuke päikesevalgust ja juua ja ta on sulle igavesti tänulik. Ka poleks mitte imelihtne? Tegelikkuses ei ole ükski inimene nii lihtsasti käsitletav. Isegi mitte vastsündinud. Inimesed vajavad lisaks valgusele ja veele ka tähelepanu ja armastust. Nad on võistlushimulised ja väga arenguvõimelised. Olgem tähelepanelikud oma lähedaste suhtes! Kui neid kord unarusse jätta, võib nende ülesturgutamine olla väga palju raskem, kui me kord ette oleme kujutanud!