Sunday, March 14, 2010

Üks äärmiselt õnnestunud päev.

On laupäeva hommik ja kell on 09.30. Juba haigutades, ringutades ning endiselt pooluimases olekus tean, et ees on üks suurepärane päev. Alustuseks juba sellepärast, et minu kõrval magab oma kõige magusamat und mu armas kallis Nikerdis, käsi lohakalt üle minu kõhu asetatuna. Naeratan ja mõtlen, et kas peaks teda ka äkki üles ajama. Otsustasin, et isekas nagu ma olen, ei taha ma üksi üles tõusta. Õrnalt ning mängleva kergusega suudan oma Nikerdise äratada ning mu vaev ei jää tasumata :).

Täna on kavas minul ja Preilil Buduaari Turule minna. Õhtul aga vallutame klubi Tallinnat. Pärastlõuna möödub poodides shopates ning koju saabume pitsilise musta ning seksika saagiga! Peale shopingut on nälg ja uni suur. Õnneks on mu kallis kodus ning hea meelega nõus koheselt mulle süüa tegema (kuidas Teie siis käituksite, kui koju saabuks üks kurjakuulutavalt üleväsinud, üleshopanud ja ülenälginud näitsik? Kardaksite otseloomulikult ning täidaksite ta viimsegi soovi!). Kõht punni söödud, on hea jälle olla. Nüüd veel üks pisike iluuni ja juba õhtuks valmistuma. Aeg möödub kiirelt ning juba ongi aeg end voodist üles ajada, pesus käia ning riidesse panna. Peale neid toiminguid sean oma sammukesed Preili poole, kes eelnevalt endast mulle msni teel juba märku annab. Juba tulen, juba tulen! Klubieelsed tunnid mööduvad väga lõbusalt ning toredasti.
Klubisse jõudnud vaatame natuke ringi ning suurem osa õhtust tantsime ennastunustavalt. Oleme lõõgastunud, vallatud ning üleüldse imeilusad. Nii mõnigi pilk jääb meile järele vaatama, kuid kuidas muidu saakski? Me pole vabameelsed, kuid tunneme ennast oma kehas mugavalt ja vabalt. Me pole litsakad ega odava käitumisega, kuid nõksutame vallatult puusi ning naeratame sealjuures kelmikalt. Justkui tunneksime, et terve öö kuulub meile..

Õhtu möödub väga meeldivas seltskonnas tantsides ning lõbutsedes. Lõpuks ma väsin ning lähen koju oma Nikerdise juurde, kes mind juba ammuilma kodus teki all igatseb. Preili ning mõned veel otsustavad lõpuni välja minna. Väga tublid! Koju jõudnuna vajun voodisse ning poen hellalt Nikerdise kaissu, kelle uni ja pikk ootamine vist lõplikult murdnud on. Peaaegu koheselt ning peaaegu ilma takistusteta vajun minagi sügavasse unne, huulil vaid aimatav naeratus ühest õnnestunud ning õnnelikust päevast.



No comments:

Post a Comment