Täna ma tunnen tungivat soovi oma pahameelt avaldada. Vähemalt kümme tunnet on minu sees ja kõik nad on erisugused. Olen solvunud, pettunud, vihane, rõõmus, elevil ning seda kõike samal ajal.

Ei oska ühte tunnet teisele eelistada. Eile õhtul suutsin juba oma kuradikese toa peale valla lasta ning täna hommikuks polnud ta naasnud. Kui, siis vaid osaliselt. Kuna öösel kippus asi õige hulluks minema ning ma magada niikuinii ei suutnud, otsustasin, et pean välja pääsema.

Nõnda ma läksingi kell pool neli öösel välja jalutama.

Päris võimas tunne oli läbi pargi kõndida, mitte ühtegi hingelist ei näinud.

Lumi oli tõeliselt ilus ning minu õnneks ei olnud külm ka mitte.

Pärast suurt pargitiiru otsustasin, et on aeg koju naasta.

Ometigi jätsin ma ju endast maha ühe õnnetukese mind akna peale igatsema.

Nüüd tuleb tema eest hästi hoolt kanda...