Puhkus ja uued tuuled.

Eile. Eile algas minu kauaoodatud ja kindlasti ärateenitud kahenädalane puhkus. Tegelikult algas puhkus juba pühapäeva öösel kell 00.00, kui ma lõpetasin oma viimase tööpäeva. Õnneks oli Nikerdis ka nii tore, et tuli mulle töö juurde vastu ning me saime koos koju minna.
Puhkust alustasin ma esmaspäeval selleks kõige sobivamal moel - kaua magades. Peale selle sõime me koos Nikerdisega ning mina peaaegu et jõudsin trenni ka. Läksin linna plaaniga osta vesispinningu jaoks kummisussid, aga selles ainukeses poes, kus neid müüdi, polnud minu suurust. Asi lõppes sellega, et ma vihastasin, et olin suure trennikoti ning kontsakingadega(?!) linna tulnud lootuses vaid korra poest läbi hüpata, kuid tegelikult kõmpisin sihitult mööda poode. Ja teate, mis siis sai? Ma ostsin kompensatsiooniks endale uued sukad ja kummikud. Roosad ja paeltega. Kummikud. Ma tegelikult ei ole üldse suur roosa fänn, eriti veel mitte roosa kummiku, aga no kaua ma keksin oma kõrgete kontsadega nende ookeanide ümber, mis igalpool jalakäijaid uputada ähvardavad? Seega siis kummikud. No las nad olla pealegi siis roosad, pealegi sellised tuhmid roosad. Ma kavatsen neid veidi tuunida, et nad omapärasemad välja näeksid ;).
Rahul oma ostudega, seadsin sammud kodu poole, et natukenegi jalgu puhata enne õhtut. Siis oli mul kavas küünehooldusesse minna.

Vahepeal jäi mainimata selline tore seik, et me Nikerdisega vahetasime üheks päevaks telefonid ära. Tal oli vaja minna Pealinna ning tema telefonil pole ju WiFi't ega midagi. Üks vana pann on see telefon tal. No hea küll siis. Pika lunimise ning nunnu näo peale andsin ma alla. Tema aga ei maininud ning mina ei teadnud, et ta telefonil on kuular katki. Kui keegi helistab, siis on võimalik midagi kuulda vaid haudvaikuses. Sellele sain ma jälile alles kesklinnas olles. Ausõna, pool Tartu rahvast vaatas mind imelikult, kui ma "Hallootasin" ja "Ma-ei-kuule-mis-sa-räägid'tasin". See päev helistati mulle aga üsna tihedalt ning lõpuks ma lihtsalt loobusin. Ütlesin kohe kõne algul, et pole mõtet rääkida, ma niikuinii ei kuule ja helistan hiljem. Jess.

Õhtul, kui ma bussiga linna sõitsin ja juhti kirusin, sest ta niiiiiiiii aeglaselt sõitis (no ausalt, üle 30ne sealt küll välja ei tulnud) sai selle vana panni aku tühjaks. Kõige ebasobivamal ajal üldse. Ma niigi olin ennast päeval linnas olles lolliks teinud oma karjumise ja mitte kuulmisega ja nüüd siis see?? Kokkulepe oli selline, et ma saan linnas oma Küünehooldajaga kokku ning lähme koos tema juurde. Selle võisin ma aga ära unustada, sest buss ei jõudnud õigeks ajaks linna (ARRRGHH!) ning helistada ma ju ka enam ei saanud. Otsustasin siis kiirelt, et käin töö juurest läbi ja hangin sealt oma tehniku numbri. Mõeldud tehtud. Helistasin ning teatasin hilinemisest. Jõudsin kohale alles kell 10 õhtul. Õudne. Hooldus kestis kuni kella 1ni öösel. Ma olin nii vässu peale seda, aga vähemalt on küüned ilusad :p Kohe väga ilusad. Sellised ... ah, ma ei hakka teid ülearu erutama ;). Kes näeb, see teab. Hoolduse ajaks sain õnneks panni laadima panna, selle aja jooksul oli teadagi kes mind ka juba mitmeid kordi taga otsinud. Otsustasin, et kõnnin kesklinna, käin mäkist läbi ning siis taksoga ära koju. Kõht oli nii jubedalt tühi ja laulis juba oma laulu. Lõpuks jõudsin millalgi ka koju. Sõime, rääkisime ning läksime ära tuttu.

Kevade tulekuga tunnen, et muutused on teel. Osad muutused on vältimatud, osad veel kinnitamata ning osad alles hõivavad oma kohta minu mõtteis. Tean vaid seda, et muutused on tulemas ... Kui palju nad head või halba toovad, saame teada alles hiljem.