Monday, March 15, 2010

Pühapäevased rõõmud.

Nagu ikka peale öö- ning klubivallutust, nii ka täna oli ainsaks plaaniks magamine. Kaua ja sügavalt magamine. Mu tubli Nikerdis tõusis voodist juba keskpäeval ning läks tööle. Mina aga keerasin külge ning nohistasin kuni poole kolmeni. Häbi häbi jah, aga peale pikka töönädalat on see ainus ning minu jaoks parim võimalus välja puhata ning lihtsalt olla. Kunagi, kui ma suur olen (jah, ma siiamaani kujutan ennast plikaealisena ette, olenemata faktist, et ma juba ammu kasiinosid võiks vallutada) ning mul pere ja päris oma kodu on, tahaksin ma pühapäeva hommikutel (siiski mitte väga varastel) perega koos pannkooke küpsetada, linnepeal ringi tuuritada, piknikke pidada ja kõike muud toredat teha. Seniks aga rahuldun magamisest. Ja kuidas veel!
Ühesõnaga magasin ma pool päeva maha ning kui lõpuks akendelt kardinad eest tõmbasin, paistis esimese asjana silma sisse ere kevadpäike. Tõepoolest, selline kevade tunne tuli südamesse, et hoia ja keela. Rõõmsal meelel läksin oma ilutalitusi läbi viima- dušši alla ning seejärel ennast mõnusalt sisse kreemitama. Tuppa naasnuna avastasin aga suureks üllatuseks, et päike oli asendunud lumetormiga. Lund sadas nii kõvasti ja tihedalt, et vastasmaja teisel pool tänavat .. või ükskõik millist muud hoonet oli võimatu lumetormis eristada. Täiesti uskumatu ja ebanormaalne ma ütlen selle peale! Õnneks aga mu hea tuju püsis ning peale igahommikusi .. khm. päevaseid protseduure mõtlesin, et võtaks ennast kokku ja õpiks õige natuke. Nii ma ka tegin - õppisin natuke ja siis juba tuli töölt koju Nikerdis, kes tungival hääletoonil arvutisse luba nõudis. Hää küll siis, ise pugesin teki sisse telkut vahtima. Hiljem oli mul aga aeg oma nimekaimu juurde küünehooldusesse kinni pandud. Eilses suures peotuhinas murdsin oma väikese sõrme küüne täitsa pooleks. Kuna mul oli kaasas vaid väike ridikül, mis ainult elutähtsaid asju mahutas, pidin leppima plaastri asemel kleeplindi ümber sõrme mässimisega. Kleeplint on ka muide elutähtis asi, eriti siis, kui saapalukud kipuvad sukki katki tirima. Sellest on mul aga niivõrd kõrini, et seekord otsustasin kleeplinti luku peale panna, aitas ka kusjuures!
Küüned on mul praegu erkpunased ning peale on maalitud mustad lipsukesed, äärmiselt vallatud ja mulle täitsa meeldivad. Küünehoolduses kiirelt käidud, lippasin läbi ka poest, et midagi head nosimiseks krabada ning siis juba koju telku ette. Bussi pealt maha astudes hakkas aga lund sadama. Sadas ja sadas ning lõpuks juba tuiskas. No on ikka tore lugu küll. Just siis kui mina koju kõnnin, peab hakkama lund sadama. Terve eelneva aja oli taevas täiesti vaikus olnud. Ja nüüd siis .. oh well. Koju jõudsin tigeda ning täis tuisanuna. Kuna mul ju mütsi ka kaasas ei olnud ja mu mantlil kapuutsi pole, olid juuksed, sall ning isegi kraevahe lund täis. Urrr. Nikerdis muidugi muigas selle peale ja hurjutas teed jooma ja kuuma dušši võtma. Keeldusin. Sellepeale öeldi mulle, et siis ma haigeks jääda ei tohi. Nüüd ma siis loodan, et mu kangekaelsus mulle kätte ei maksa.
Praeguseks on kell juba nii palju, et tuleks vist ära magama minna. Natuke veel telekat piiluda, head ja paremat näksida .. ning uinuda. Päev on igati korda läinud kui lebopäev ning nüüd tuleb jälle uueks töönädalaks vaim valmis panna. Head ööd!

No comments:

Post a Comment