Pantenool ja hapukoor- kas kasutaksid neid põletuse esmaabiks?

Veel üks asi millest kirjutada kõigile mu kallitele, et ikka teid asjadega hästi kursis hoida :) Palun lugege läbi ja jätke meelde!

Põletushaavad on ühed raskemini ravitavad ja enim kannatusi põhjustavad haavad. Enamlevinud põletushaavade allikad täiskasvanutel on tuli, kuumad vedelikud ja kontakt kuuma pinnaga. Lastel on need põhjused samad, kuid teises järjekorras, esmalt kuumad vedelikud ja seejärel tuli ning pindmine kontakt.

Me saame palju ära teha, et põletusi vältida, kuid neid täielikult välistada pole kahjuks võimalik, sest meie igapäevane kokkupuude kuumusega on paratamatu. Põletuse tõsidus sõltub allika kuumusest ja sellega kokkupuute ajast ning sõltuvalt kudede kahjustuste tõsidusest jagatakse põletushaavad astmetesse. Sügav, ehk III astme põletus tekib, kui kuumuse toimeaeg ületab 70° juures kõigest 1 sekundit. Isegi 48° juures on võimalik saada sama tõsine põletus, kontakti aeg peab seejuures küll olema üle 5 minuti.

Kui kuumalt me joome aga teed või kohvi? Nende igapäevaste jookide kuumus võib olla 80°-90°. Kui sellise temperatuuriga jook peaks meile sülle voolama, või mis veel hullem, saab laps selle laua pealt kätte ja tõmbab endale peale, on tagajärjed väga tõsised. Kohe tekib väga tugev valuaisting, mis võib kesta tunde või isegi päevi, kui me kohe midagi ette ei võta. Millised on meile kättesaadavad vahendid? Esimesena mõeldakse tavaliselt külma vee peale. See on kindlasti parem kui mitte midagi, kuid ometi ei jahuta vesi haava piisavalt kiiresti ja kui vesi on liiga külm, võib see põhjustada hüpotermiat ehk alajahtumist. Samas sulgeb külma vee kasutamine veresooned, takistades nii haava jahutamist organismi enda poolt ning põletuse levimine sügavamatesse kudedesse võib jätkuda. Peale vee on muid vahendeid, mida ollakse traditsiooniliselt harjutud kasutama, kuid ükski nendest ei taga peamist - põletushaava kiiret jahutamist ja selle niiskuse tasakaalu säilimist. Kindlasti tuleks vältida pantenooli, mis tekitab haavale kiletaolise kihi ega lase kuumust sellest välja, seega võib efekt olla hoopis vastupidine.

Parim vahend põletuse esmaabiks on BurnJel! BurnJel sobib nii kuuma vee, tule, kuuma pinna, päikese, keemiliste ühendite, elektri kui ka muude võimalike allikate poolt põhjustatud põletuste korral.

BurnJel töötati välja USAs Vietnami sõja ajal, kui oli vaja kiiret abi fosforpommide ja leegiheitjatest saadud põletustele. BurnJel suudab absorbeerida kuni 1100° kuumust (vesi kõigest 100°).

BurnJel
*jahutab haava vähem kui viie minutiga, ilma eelnevalt veega jahutama
*on kasutatav I, II ja III astme põletuse korral
*leevendab valu tugevust
*sisaldab desinfitseerivat teepuuõli vee baasil
*on sobiv lastele, ka imikutele
*ei põhjusta limaskestade ärritust
*on vesilahustuv ja kergesti pestav
*ei kleepu haavade külge

BurnJel on patenteeritud koostisega originaalne toode, mis on hiljem turule toodud analoogidest vähemalt kaks korda efektiivsem, sest jahutab põletushaava naha normaalse temperatuurini kaks korda kiiremini. Kiirus on põletuste esmaabis määrava tähtsusega. Aja faktorist ja teostatud ravivõtetest sõltub hilisem ravi kulg, selle pikkus ja selleks vajaminevate kulutuste hulk. Mida pikemaks venib aeg esmaabi andmisel, seda suuremad on hilisemad komplikatsioonid (valu, taastumine, armid, ravimitele ja sidematerjalidele kuluv raha ning aeg). Just seepärast peaks BurnJel põletusgeel alati käepärast olema, seda nii kodus, reisil olles kui ka töökohtades, kus puututakse pidevalt kokku eelpool kirjeldatud ohuallikatega.

Põletuse korral panna haavale kohe paks kiht geeli, et jahutamine oleks efektiivsem ning vahetada/lisada seda vastavalt vajadusele. Geelist on abi ka siis, kui seda panna peale alles hiljem, kuid siin kehtib ikkagi reegel: mida varem, seda parem.

Saadaval apteekides!

Allikas: Postimees

Prantsuse Polüneesia, mu arm.

On aeg. Tunnen, et peaksin kirjutama neist vaimustavatest saartest. Tahaks hoida kõik enda teada, nii suur on hirm, et keegi võtab "selle" minult ära. Aga ma pole kade, ma ei taha enam kiivalt varjata oma suurt vaimustust nendest saartest. Nad on lihtsalt niivõrd imelised.

Prantsuse Polüneesia koosneb viiest suuremast saarterühmast: Seltsisaared, Lõunasaared, Tuamotu saared, Gambier' saared ja Markiisaared, mis kõik on kirde-edela–suunaliselt välja venitatud. Seltsisaared jagunevad Tuulepealseteks saarteks (Tahiti, Moorea, Maiao, Tetiaroa ja Mehetia) ja Tuulealusteks saarteks (Huahine, Raiatea, Tahaa, Bora Bora, Maupiti, Motu Iti, Mopihaa, Fenua Ura (Scilly) ja Motu One (Bellingshauseni)).

Nüüd ma palun Sind, kallis lugeja, kuula seda lugu samal ajal, kui sa seda sissekannet loed. Loodetavasti annab lugu natukene iseloomu ning põnevust ning sa koged ja tunned nagu oleksid ise nendel saartel :).

Prantsuse Polüneesia unelmatesaared Vaikses ookeanis hellitavad oma ilu ja rahuga meie meeli. Tundub lihtsalt uskumatuna, et midagi sellist eksisteerida võiks. Kaunis vulkaaniline maastik, troopiline taimestik ja kristallselge sooja vee ning sügavroheliste, kerges ookeanibriisis õõtsuvate palmidega ääristatud laguunid on põhjuseks, miks saari peetakse maailma kauneimateks. Kõige silmaga nähtava ning sinna juurde kuuluvate loodushäälte ning magusate troopiliste lõhnade harmoonia teeb paigast tõelise paradiisi. Lisaks tõmbab siia saarte omanäoline kultuur ning armsad, lahkelt naeratusi jagavad inimesed, kes armastavad lilli ja kannavad neid igal võimalikul juhul ja kohas.

Prantsuse Polüneesia kuulsaim lill on tiare – imekaunis valge õis, ilu ja puhtuse sümbol.

Kohalikud on sellesse lille väga kiindunud, kandes seda kõrva taga või asetades seda erinevatesse lilleseadetesse. Traditsiooni järgi kantakse tiaret vasaku kõrva taga, kui kandja on armunud, paremal, kui süda on vaba.

Randades, mägedes ja linnatänavate ääres kasvavad kookospalmid, mille kõik osad pähklitest puiduni igapäevases elus polüneeslastel kasutust leiavad, ja mida nad seetõttu “elu puudeks” nimetavad. Siinsetes Vaikse ookeani laguunides paiknevad pärlifarmid, kus toodetakse maailmakuulsaid ja väga hinnalisi musti pärleid. Sellest tulenevalt kutsutakse Prantsuse Polüneesiat ka musta pärli maaks.

Prantsuse Polüneesia suurima saare Tahiti pealinnas Papeetes kutsuvad külastajat peened restoranid mere ääres, spaad, ööklubid, pärlipoed ja butiigid. Papeete südameks on 153-aastane turg, kust on võimalik osta suveniiriks kõiki Polüneesiale omaseid kaupasid: Tahiti käsitööd, monoi õli, musti pärleid, pareoid, ehteid, kala, puuvilju, lilli ja palju muud põnevat.

Raiatea saar on Prantsuse polüneesia suuruselt teine saar. Tema maagiline võlu peitub sealses poolmetsikus ja lopsakas looduses ning Taputauatea Marae antiikses templikompleksis. Raiateal voolav Faaroa jõgi on ainus Prantsuse Polüneesia laevatatav jõgi.

Maaliline Tahaa saar on justkui looduslik botaanikaaed, kus võib näha kõiki eksootilisi taimi ja vilju, milliseid iganes suudab inimene endale ette kujutada. Lisaks looduses kasvavatele banaanitaimedele, kookospalmidele ja kõikvõimalikele tuntud ja tundmatutele puudele-põõsastele võib saarel näha lõhnavaid vaniljeistandusi.

Imepisikesele Manihi atollile ehk korallsaarele mahub vaid hotellikompleks, kus saab nautida täielikku maailmast eraldumist.

Moorea vulkaanilised mäetipud kõrguvad hai hammastena pilvedesse, peegeldudes imekauni ja rahuliku Cooki ja Opunohu lahe vete peal. Mäenõlvad on kaetud ananassiistandustega, mistõttu on saart ka Ananassisaareks kutsutud. Ananassid seal on väikesed ja väga mahlased. Mäe all kohtumas valge liiv kristalse laguuniga.

Maagilise nimega Bora Bora saarel võib nautida ujumist-sukeldumist imelise ookeanielu keskel helesinistes laguunides, kus valge liivaga rannad kohtuvad smaragdrohelise mereveega.

Suurim korallsaar Prantsuse Polüneesias – Rangiroa – kutsub enda juurde kui parim, kuid ühtaegu ka küllaltki raske sukeldumiskoht siinkandis.

Saarelt saarele pääseb Prantsuse Polüneesias üldjuhul kohalike lennukite või paatidega.

Kõik mu eelnev jutt on vaid väike sissejuhatus neile imelistele saartele. Seal on nii palju mida avastada ning kohalikelt õppida. Ükskord, kui mitte varem, kavatsen ma sinna minna ning seda kaunist kultuuri tundma õppida, käega katsuda, nuusutada nind nautida! Seniks pean ma oma elava kujutlusvõime ning fantaasiatega leppima!

Puhkus ja uued tuuled.

Eile. Eile algas minu kauaoodatud ja kindlasti ärateenitud kahenädalane puhkus. Tegelikult algas puhkus juba pühapäeva öösel kell 00.00, kui ma lõpetasin oma viimase tööpäeva. Õnneks oli Nikerdis ka nii tore, et tuli mulle töö juurde vastu ning me saime koos koju minna.
Puhkust alustasin ma esmaspäeval selleks kõige sobivamal moel - kaua magades. Peale selle sõime me koos Nikerdisega ning mina peaaegu et jõudsin trenni ka. Läksin linna plaaniga osta vesispinningu jaoks kummisussid, aga selles ainukeses poes, kus neid müüdi, polnud minu suurust. Asi lõppes sellega, et ma vihastasin, et olin suure trennikoti ning kontsakingadega(?!) linna tulnud lootuses vaid korra poest läbi hüpata, kuid tegelikult kõmpisin sihitult mööda poode. Ja teate, mis siis sai? Ma ostsin kompensatsiooniks endale uued sukad ja kummikud. Roosad ja paeltega. Kummikud. Ma tegelikult ei ole üldse suur roosa fänn, eriti veel mitte roosa kummiku, aga no kaua ma keksin oma kõrgete kontsadega nende ookeanide ümber, mis igalpool jalakäijaid uputada ähvardavad? Seega siis kummikud. No las nad olla pealegi siis roosad, pealegi sellised tuhmid roosad. Ma kavatsen neid veidi tuunida, et nad omapärasemad välja näeksid ;).
Rahul oma ostudega, seadsin sammud kodu poole, et natukenegi jalgu puhata enne õhtut. Siis oli mul kavas küünehooldusesse minna.

Vahepeal jäi mainimata selline tore seik, et me Nikerdisega vahetasime üheks päevaks telefonid ära. Tal oli vaja minna Pealinna ning tema telefonil pole ju WiFi't ega midagi. Üks vana pann on see telefon tal. No hea küll siis. Pika lunimise ning nunnu näo peale andsin ma alla. Tema aga ei maininud ning mina ei teadnud, et ta telefonil on kuular katki. Kui keegi helistab, siis on võimalik midagi kuulda vaid haudvaikuses. Sellele sain ma jälile alles kesklinnas olles. Ausõna, pool Tartu rahvast vaatas mind imelikult, kui ma "Hallootasin" ja "Ma-ei-kuule-mis-sa-räägid'tasin". See päev helistati mulle aga üsna tihedalt ning lõpuks ma lihtsalt loobusin. Ütlesin kohe kõne algul, et pole mõtet rääkida, ma niikuinii ei kuule ja helistan hiljem. Jess.

Õhtul, kui ma bussiga linna sõitsin ja juhti kirusin, sest ta niiiiiiiii aeglaselt sõitis (no ausalt, üle 30ne sealt küll välja ei tulnud) sai selle vana panni aku tühjaks. Kõige ebasobivamal ajal üldse. Ma niigi olin ennast päeval linnas olles lolliks teinud oma karjumise ja mitte kuulmisega ja nüüd siis see?? Kokkulepe oli selline, et ma saan linnas oma Küünehooldajaga kokku ning lähme koos tema juurde. Selle võisin ma aga ära unustada, sest buss ei jõudnud õigeks ajaks linna (ARRRGHH!) ning helistada ma ju ka enam ei saanud. Otsustasin siis kiirelt, et käin töö juurest läbi ja hangin sealt oma tehniku numbri. Mõeldud tehtud. Helistasin ning teatasin hilinemisest. Jõudsin kohale alles kell 10 õhtul. Õudne. Hooldus kestis kuni kella 1ni öösel. Ma olin nii vässu peale seda, aga vähemalt on küüned ilusad :p Kohe väga ilusad. Sellised ... ah, ma ei hakka teid ülearu erutama ;). Kes näeb, see teab. Hoolduse ajaks sain õnneks panni laadima panna, selle aja jooksul oli teadagi kes mind ka juba mitmeid kordi taga otsinud. Otsustasin, et kõnnin kesklinna, käin mäkist läbi ning siis taksoga ära koju. Kõht oli nii jubedalt tühi ja laulis juba oma laulu. Lõpuks jõudsin millalgi ka koju. Sõime, rääkisime ning läksime ära tuttu.

Kevade tulekuga tunnen, et muutused on teel. Osad muutused on vältimatud, osad veel kinnitamata ning osad alles hõivavad oma kohta minu mõtteis. Tean vaid seda, et muutused on tulemas ... Kui palju nad head või halba toovad, saame teada alles hiljem.

Pühapäevased rõõmud.

Nagu ikka peale öö- ning klubivallutust, nii ka täna oli ainsaks plaaniks magamine. Kaua ja sügavalt magamine. Mu tubli Nikerdis tõusis voodist juba keskpäeval ning läks tööle. Mina aga keerasin külge ning nohistasin kuni poole kolmeni. Häbi häbi jah, aga peale pikka töönädalat on see ainus ning minu jaoks parim võimalus välja puhata ning lihtsalt olla. Kunagi, kui ma suur olen (jah, ma siiamaani kujutan ennast plikaealisena ette, olenemata faktist, et ma juba ammu kasiinosid võiks vallutada) ning mul pere ja päris oma kodu on, tahaksin ma pühapäeva hommikutel (siiski mitte väga varastel) perega koos pannkooke küpsetada, linnepeal ringi tuuritada, piknikke pidada ja kõike muud toredat teha. Seniks aga rahuldun magamisest. Ja kuidas veel!
Ühesõnaga magasin ma pool päeva maha ning kui lõpuks akendelt kardinad eest tõmbasin, paistis esimese asjana silma sisse ere kevadpäike. Tõepoolest, selline kevade tunne tuli südamesse, et hoia ja keela. Rõõmsal meelel läksin oma ilutalitusi läbi viima- dušši alla ning seejärel ennast mõnusalt sisse kreemitama. Tuppa naasnuna avastasin aga suureks üllatuseks, et päike oli asendunud lumetormiga. Lund sadas nii kõvasti ja tihedalt, et vastasmaja teisel pool tänavat .. või ükskõik millist muud hoonet oli võimatu lumetormis eristada. Täiesti uskumatu ja ebanormaalne ma ütlen selle peale! Õnneks aga mu hea tuju püsis ning peale igahommikusi .. khm. päevaseid protseduure mõtlesin, et võtaks ennast kokku ja õpiks õige natuke. Nii ma ka tegin - õppisin natuke ja siis juba tuli töölt koju Nikerdis, kes tungival hääletoonil arvutisse luba nõudis. Hää küll siis, ise pugesin teki sisse telkut vahtima. Hiljem oli mul aga aeg oma nimekaimu juurde küünehooldusesse kinni pandud. Eilses suures peotuhinas murdsin oma väikese sõrme küüne täitsa pooleks. Kuna mul oli kaasas vaid väike ridikül, mis ainult elutähtsaid asju mahutas, pidin leppima plaastri asemel kleeplindi ümber sõrme mässimisega. Kleeplint on ka muide elutähtis asi, eriti siis, kui saapalukud kipuvad sukki katki tirima. Sellest on mul aga niivõrd kõrini, et seekord otsustasin kleeplinti luku peale panna, aitas ka kusjuures!
Küüned on mul praegu erkpunased ning peale on maalitud mustad lipsukesed, äärmiselt vallatud ja mulle täitsa meeldivad. Küünehoolduses kiirelt käidud, lippasin läbi ka poest, et midagi head nosimiseks krabada ning siis juba koju telku ette. Bussi pealt maha astudes hakkas aga lund sadama. Sadas ja sadas ning lõpuks juba tuiskas. No on ikka tore lugu küll. Just siis kui mina koju kõnnin, peab hakkama lund sadama. Terve eelneva aja oli taevas täiesti vaikus olnud. Ja nüüd siis .. oh well. Koju jõudsin tigeda ning täis tuisanuna. Kuna mul ju mütsi ka kaasas ei olnud ja mu mantlil kapuutsi pole, olid juuksed, sall ning isegi kraevahe lund täis. Urrr. Nikerdis muidugi muigas selle peale ja hurjutas teed jooma ja kuuma dušši võtma. Keeldusin. Sellepeale öeldi mulle, et siis ma haigeks jääda ei tohi. Nüüd ma siis loodan, et mu kangekaelsus mulle kätte ei maksa.
Praeguseks on kell juba nii palju, et tuleks vist ära magama minna. Natuke veel telekat piiluda, head ja paremat näksida .. ning uinuda. Päev on igati korda läinud kui lebopäev ning nüüd tuleb jälle uueks töönädalaks vaim valmis panna. Head ööd!

Üks äärmiselt õnnestunud päev.

On laupäeva hommik ja kell on 09.30. Juba haigutades, ringutades ning endiselt pooluimases olekus tean, et ees on üks suurepärane päev. Alustuseks juba sellepärast, et minu kõrval magab oma kõige magusamat und mu armas kallis Nikerdis, käsi lohakalt üle minu kõhu asetatuna. Naeratan ja mõtlen, et kas peaks teda ka äkki üles ajama. Otsustasin, et isekas nagu ma olen, ei taha ma üksi üles tõusta. Õrnalt ning mängleva kergusega suudan oma Nikerdise äratada ning mu vaev ei jää tasumata :).

Täna on kavas minul ja Preilil Buduaari Turule minna. Õhtul aga vallutame klubi Tallinnat. Pärastlõuna möödub poodides shopates ning koju saabume pitsilise musta ning seksika saagiga! Peale shopingut on nälg ja uni suur. Õnneks on mu kallis kodus ning hea meelega nõus koheselt mulle süüa tegema (kuidas Teie siis käituksite, kui koju saabuks üks kurjakuulutavalt üleväsinud, üleshopanud ja ülenälginud näitsik? Kardaksite otseloomulikult ning täidaksite ta viimsegi soovi!). Kõht punni söödud, on hea jälle olla. Nüüd veel üks pisike iluuni ja juba õhtuks valmistuma. Aeg möödub kiirelt ning juba ongi aeg end voodist üles ajada, pesus käia ning riidesse panna. Peale neid toiminguid sean oma sammukesed Preili poole, kes eelnevalt endast mulle msni teel juba märku annab. Juba tulen, juba tulen! Klubieelsed tunnid mööduvad väga lõbusalt ning toredasti.

Klubisse jõudnud vaatame natuke ringi ning suurem osa õhtust tantsime ennastunustavalt. Oleme lõõgastunud, vallatud ning üleüldse imeilusad. Nii mõnigi pilk jääb meile järele vaatama, kuid kuidas muidu saakski? Me pole vabameelsed, kuid tunneme ennast oma kehas mugavalt ja vabalt. Me pole litsakad ega odava käitumisega, kuid nõksutame vallatult puusi ning naeratame sealjuures kelmikalt. Justkui tunneksime, et terve öö kuulub meile..

Õhtu möödub väga meeldivas seltskonnas tantsides ning lõbutsedes. Lõpuks ma väsin ning lähen koju oma Nikerdise juurde, kes mind juba ammuilma kodus teki all igatseb. Preili ning mõned veel otsustavad lõpuni välja minna. Väga tublid! Koju jõudnuna vajun voodisse ning poen hellalt Nikerdise kaissu, kelle uni ja pikk ootamine vist lõplikult murdnud on. Peaaegu koheselt ning peaaegu ilma takistusteta vajun minagi sügavasse unne, huulil vaid aimatav naeratus ühest õnnestunud ning õnnelikust päevast.

Tänutunne ning "Päikese tervitus".

Pean vist alustama piltlikult öeldes endale vitsa andmisega, kuna pole nii kaua mitte sõnakestki kirjutanud. Kuigi mu mõttemaailm väga elavalt ning aktiivselt tegutseb, pole mõnikord lihtsalt aega, et kõike üles kirjutada. Täna on jälle selline päev, kus tahaks. Ilmselt on kõik uudisteportaalide kaudu kuulnud sellest õnnetust Tallinna noorest neiust, kellele jäätükk pähe kukkus. Uudist lugedes ahhetasin ja ohhetasin ning lõpuks oleksin peaaegu nutma puhkenud. Nii kahju oli lihtsalt. Tahan öelda, et iga päeva tuleb elada, kui viimast, sest me kunagi ei tea, millal on meie aeg. See kurb sündmus pani mind väga sügavalt järele mõtlema. Ma olen nii tänulik, et mul on täisväärne elu, ma olen saanud kogeda hingematvalt õnnist ning palavat armastust, mul on katus pea kohal ning söök laual. Mis peamine - ma olen terve. Ma olen tõeliselt tänulik selle eest ning palvetan, et selle noore neiu elu ei oleks veel läbi.

Teine asi, millest ma kirjutama pean on uus trenn, mille ma enda jaoks olen avastanud. Ja ei, see ei ole stripdance, kui seda arvate ;). Ma olen avastanud enda jaoks hoopis sellise trenni nagu bodybalance. See koosneb jooga, tai chi ning pilatese erinevatest harjutustest, aitab parandada painduvust ja tasakaalu, arendab keskendumist ning sisendab rahu. Mis mind eriti lummab, on see, et iga trenni ajal tunnen nagu oleksin hoopis teise dimensiooni sattunud.
Enne trenni algust süütab treener mõned soolalambid ning -küünlad. Keerab tuled nii hämaraks kui võimalik ning trenn võibki alata.
Treening algab lihtsamate soojendusharjutuste ning "Päikese tervitusega", mis on omamoodi põnev ning küllaltki raske harjutus. Suur rõhk on hingamisel ning korralikult välja sirutamisel. Harjutuste õigel sooritamisel treenime erinevaid lihasgruppe ning tasakaalu. Kogu trenni jooksul ei tunne ma kordagi, et oleksin väsinud/tüdinud/või muud moodi koormatud. Kordagi ei teki sellist tunnet nagu aeroobikas, et võtab võhmale ja higi lahmab. Ometigi on trenn niivõrd intensiivne, et järgmisel päeval on lihased natuke valusad.
   Trenn koosneb 12. erinevast muusikapalast, esimesed on rahulikumad, ettevalmistuspalad, neile järgnevad pigem tempokad ning modernsed lood (näiteks Beyoncé - Halo), kõige viimased kolm lugu on lõdvestuseks/meditatsiooniks. Igaüks võtab sooja pleedi, paneb võimaluse korral jalga sokid, selga pusa, heidab pikali ning mässib end mati peal sooja teki sisse. Selle aja jooksul räägib treener rahustavat, kohati isegi uinutavat juttu. Peale "ärkamist" tunnen end kui uue inimesena. Olen värske ning täis elujõudu ja uut energiat. Trenn lõpeb sellega, et treener soovib meile rahu südamesse ning ilusat päeva jätku. Meie kummardame oma pead austuse ning tänu avaldamiseks ja lähme rõõmuga vastu uutele elu väljakutsetele.

  Täna ma tunnen tungivat soovi oma pahameelt avaldada. Vähemalt kümme tunnet on minu sees ja kõik nad on erisugused. Olen solvunud, pettunud, vihane, rõõmus, elevil ning seda kõike samal ajal.

Ei oska ühte tunnet teisele eelistada. Eile õhtul suutsin juba oma kuradikese toa peale valla lasta ning täna hommikuks polnud ta naasnud. Kui, siis vaid osaliselt. Kuna öösel kippus asi õige hulluks minema ning ma magada niikuinii ei suutnud, otsustasin, et pean välja pääsema.

Nõnda ma läksingi kell pool neli öösel välja jalutama.

Päris võimas tunne oli läbi pargi kõndida, mitte ühtegi hingelist ei näinud.

Lumi oli tõeliselt ilus ning minu õnneks ei olnud külm ka mitte.

Pärast suurt pargitiiru otsustasin, et on aeg koju naasta.

Ometigi jätsin ma ju endast maha ühe õnnetukese mind akna peale igatsema.

Nüüd tuleb tema eest hästi hoolt kanda...

Nikerdise päev.

  Pikalt ja laialt mõelnud, otsustasin, et esimest blogi sissekannet on parim alustada valgusvihk kellelegi teisele suunatud. Parim ehk sellepärast, et oma mõtted on veel liiga toored, et neid vägivaldselt sellesse uude keskkonda tarida.
  "Nikerdise päev" on parim näide sellest, kuidas üks viimse detailini planeeritud päev nii omasoodu võib minna, et ise ka ei usu. "Nikerdise päev" algas juba kell 00.00 öösel, kui kõigil avanes võimalus talle õnne soovida. Sellel hetkel oli tema sõbra juurest teel koju, et saaks juba vaikselt pidustustega pihta hakata. Väike peatus tuli teha ka poe juures, et kiirelt vajaminev kraam kaenlasse haarata. Nii ma siis kannatlikult teda koju ootasin .. ja ootasin. Päris kaua kohe. No ikka jube kaua. Nikerdist aga ei paistnud mitte kuskilt. Lõpuks mõtlesin, et ju tema tegevusse miskit pakilist end vahele pressis. Nüüd oli vaja plaanid kiirelt ümber teha, kuna kell näitas juba hilist öötundi ning minul oli ammu uneaeg. Nii ma siis maalisin ühe hõbedase kirjaga pisikese kaardikese talle mõeldud Raffaello kommikarbi juurde. Karbi panin keset lauda nähtavale kohale, et ta hommikul seda kindlasti märkaks. Ise pugesin aga teki alla ning uni oli kohe varmas tulema.
  Mingiks ajaks oli mu Nikerdis end ikka koju transporteerinud, milline õnn ja rõõm. Hommikul heitsin veel heldinud pilgu oma kallile, enne kui tööle jooksin. "Küll seda sünnipäeva õnne ja rõõmu saab ka õhtul edastatud", mõtlesin ma. Enne tegeliku tööpäeva algust oli veel vaja kiirelt poest läbi lipata, et sünnipäevalapse kingile viimane lihv anda. No mis viimane, päris ausalt öeldes alles esimene, kuna perfektse kingi leidsin alles tol hommikul. Hõbesõrmus oma kauniduses ja lihtsuses ning sisse graveering. Mis täpsemalt, jäägu meie kahe teada.
  Tööpäev möödus toolil niheledes ning mõtted läksid ikka ja jälle uitama. Mingi hetk helistasin sünnipäevalisele, et uurida, kas ta ka juba ärkvel on. Tuli välja, et tema on end juba tööle organiseerinud ning oli tänulik väikese magusa üllatuse eest, mis laua pealt leitud. Lubasin, et see ta päris kingitus ei ole, õige asja saab ta õhtul. Tean, et talle oleks väga hea meelega piisanud ka lihtsalt minust, kuid tahtsin midagi enamat. Muide, öö oli ta veetnud tööl olles ning kuna teda väga vajati, oli ta nõus olnud. Pole hullu.
Tööpäeva lõppedes selgus, et Nikerdis soovib oma "täielikult täiskasvanuks saamist" kasiinos pokkeriturniiriga tähistada. See tegi natuke mu meele mõruks, sest kunagi ei või teada, millal mäng lõppeb ning kas ühele järgneb veel teinegi. Kuna ma aga pokkerit üldse ei oska, leidsin, et ega's midagi. Tuleb mul teda siis kodus oodata. Jälle oodata. Käisin kingitusel järgi, ostsin endal tuju üleval hoidmiseks ühe hea veini ning natuke nosimist. Tunnid muudkui möödusid ning veinipudel tühjenes. Lõpuks ta siiski tuli. Mu kauaoodatud kallis. Vahetasin kärmelt oma argipäevase rebitud teksade ja särgiku komplekti võrgutava minikleidi ning oma lemmikparfüümi vastu. Süütasin mõned küünlad ning jäin ärevalt ootama. Üllatus oli garanteeritud. Tal oli väga hea meel mind nähes, arvestades seda, et ma tavaliselt silkan majas ringi lihtsate ning koduste riietega. Õhtu möödus kõike head ja paremat süües-juues ning juteldes. Mingi hetk sundisid erinevate tegurite koosmõjud meid voodisse pugema ..
  Nagu ma alguses mainisin, oli mul planeeritud kindel teemakava, kuid väga raske on kellegi teise sünnipäeval mingit tegevust planeerida ning veelgi raskem on sellest kinni pidada. Vahepeal tekkis küll tusatuju kuna mulle ei meeldi kui plaanid minust mitteolenevatel teguritel muutuvad ja ma sinna midagi parata ei saa. Õnneks mõõdus õhtu ilma suuremate viperusteta ning me mõlemad jäime rahule.

Kui mul üldiselt ei ole tavaks oma emotsioone, mõtteid ning vaimusünnitisi nii üksikasjalikult lahata ega teiste ette tuua, siis üllataval kombel tunnen ma ennast praegu päris hästi. Hea on teada, et ma olen millegi uue ning lootustandvaga hakkama saanud. Loodan, et vaikselt ning kiht-kihi kaupa saab lugeja mu sisemusest üha rohkem teada. Palju on ju peidus veel ning vajab välja pääsemist, vabastamist. Kuid seda kõike tasa ja targu, peaaegu ettevaatlikult ...