Kui pikka aega ei ole ajanappuse tõttu olnud aega kirjutada, siis mingi suurem elamus ikka sunnib kohe kirjutama. Üleüldse olen ma viimasel ajal kogu aeg nii vihane ja kuri ja pahane. Nähvan ilmaasjata ja ärritun kergesti. Stress on vist selle nimi. Kõiges on süüdi eksamid, ütleks ma selle peale. Ja magamatus. Ja vähe tähelepanu inimestelt, kellelt ma seda palju ootan. Õnneks aga saab eksamiperiood kohe läbi ja siis võib suvi alata. Aga mitte sellest ei taha ma praegu kirjutada. Tahan kirjutada hoopis Eesti meestest. Eriti aga sellest, kui nõmedad nad on. Mõni mees kohe arvab, et tema on maailma naba, kõige ilusam ja kõige targem. Ta arvab, et võib igasugust möla suust välja ajada ilma tagajärgedeta. Paljud mehed on sellised loodrid ja kõvad tugitoolisportlased, et mind kohati paneb hämmastama, mida see Eesti naine neis küll näeb? Loomulikult on ka erandeid, on väga tublisid pereisasid, abikaasasid, sõpru jne. Nemad ärgu südamesse võtku ja jätkake samas vaimus. Aga te ülejäänud matsikari? Võiks ennast kokku võtta ja tõestada naistele ja kui mitte neile, siis kasvõi iseendale, et Eesti mees on ikka üks kodumaine ja hää kaup. Ma pole tegelikult mingi meestevihkaja, aga viimasel ajal on lihtsalt olnud selliseid juhuseid, kus mehed oma "toredate" tegude ja ütlemistega tõestavad, kui "head" nad siis tegelikult on. Siin on üks näide jällegi ühest tüüpilisest mehest:
mina lähen kellassepa juurde, et kellarihmale üks lüli lisaks panna.
Mina: "Kas Teie juures saaks palun kellarihmale ühte lüli juurde panna ja kui palju see umbes maksaks?"
Kellassepp: "Jah, saab küll."
Lühike ja mõtlik paus, kus kellassepp vaatab mind natuke aega ja hindab selle põhjal.
Kellassepp: "Teile teen viiekümne krooniga." Ise rahulolev ja muigab.
Mina olin väga üllatunud sellise hinna peale ning näitasin seda ka välja. Selle peale ütleb meie tore kellasepp: "Noh, mis viga? Kas põete (hinna pärast) vä?"
Kuidas saakski selline mees mulle tulevikus meeldiv olla, kui mul kunagi tõesti mingit tähtsamat teenust vaja on (näiteks abielusõrmuse otsimine)? Okei, selle lüli ma võin lasta ka oma kõikvõimsal Nikerdisel peale pikka nurumist vahele panna, kuid teatud asjad vajavad siiski spetsialisti oskusi. Muide, ega neid kellasseppasid Tartu peal nüüd nii palju ka pole, et lähen järgmise nurgani ja lasen töö seal ära teha. Kuhugi tuleb ju lõpuks pöörduda ja abi paluda. Veel üks tore fakt on see, et sel samal firmal on üle Tartu vähemalt kolm poodi. Seega on nemad peamised teenuse osutajad. Huvitav, kas ülejäänud poodide töötajad on sama "abivalmid"?
Ükskõik. Selline ebameeldiv kogemus jääb lihtsalt meelde. Näiteks nagu ka karjuvad või tõredad bussijuhid linnaliikluses. Täiesti normaalne nähtus ju, et bussijuht kohustuslikus peatuses vaevu uksed avab, kui need juba sulgeda on jõudnud ja inimene peale ei jõua. Okei, noormees jooksis bussi peale kaugemalt, kuid bussijuht võis teda terve selle aja vältel näha. Noormees ootas ka mõned otsustavad hetked esiukse juures ning sai lõpuks siiski peale. Selle peale suvatses bussijuht talle öelda: "Aitäh võiks ikka kah öelda." Kuidas palun? See on tema töö uksi avada ja sulgeda ja vaadata, et reisijad ilusti bussi peale saaks (mitte ei jääks kahe ukse vahele, mida on reaalselt juhtunud. Ka minuga).
Hea teenuse eest võiks kiita, kuid kui selline halb maik juba kord suhu jääb, kaob igasugune tänutunne ära. Kas hea teenindus on mingi boonus, mida vaid eliitkohtades pakutakse? Või peaks hea teenunduse eest kogu aeg takka kiitma ja laskma endid arvata, et see on midagi ulmelist? Ei. Hea teenindus peaks olema iseenesest mõistetav ja igati loogiline ning funktsioneeriv ühiskonna osa.
See konkreetne noormees tänas muideks bussijuhti ka peatuses väljudes ning soovis veel head päevagi.
Ma kordan veelkord. Ma ei arvagi, et kõik mehed on sead. Ma lihtsalt arvan, et neil on kasvatusest puudu jäänud või siis on neil seal kupli all midagi natukene korrast ära. Kuhu kadusid need kenad džentelmenid, kes naistele uksi avasid, neile lilli tõid, neil mantlid selga aitasid jne jne?
Õige küll, me elame ju feminismist nõretavas maailmas, kus iga naine tahab iga päev tõestada ja näidata, kui iseseisev ta on. Võibolla sellepärast ei oskagi meie mehed enam kuidagi naistega käituda ja peavad paremaks "metsa kasvada".
No comments:
Post a Comment