Meeletu meeletu suvi ..

Kuna viimasel ajal on eriti palju asju juhtunud, siis nagu tavaliselt, võtan need ühe sissekandega (lühidalt?) kokku. Viimatised tähtsad sündmused on olnud Preili lõpetamine. Aset leidis see 19. juunil. "Tseremoonia" ise jäi nägemata, kuna Preilil on liiga palju austajaid ning saal oli paksult rahvast täis. Meie kohus oli lillekimp käes truult väljas oodata, kuni Preili oma tee meieni leiab. Lilled antud ning õnnitlused edastatud, tegime temaga ka koos mõned pildid. Preili nägi väga ilus ning teemakohane välja, just nagu õigele tulevasele sekretärile kohane. Ilus :)

Lisaks Preilile toimus samal päeval ka minu õe lõpetamine. Ka temal oli liiga palju austajaid ning saal järjekordselt puupüsti täis. Õnnitlused koos piltide ja muuga said siiski edastatud. Õde oli valinud riietuseks lilla minikleidi, ultrakõrged mustad kingad ning vallatu mustriga sukad. Ta on mul ilus ja populaarne nagu alati .. seda näitab juba see meeletu lillekuhi, mille mina lõpuks koju pidin viima, blaah. Tõestava pildi pean vist hiljem lisama, kuna hetkel ei ole ühtegi käepärast võtta.

Lisatud pilt oma kallist ja ilusast õest, kes hetkel viibib üldsegi USA's. Igatsen sind! (Täiendatud 05.07.2010)

Õhtu jätkudes (Tõepoolest, üks erakordselt pikk õhtu oli ikka) külastasime veel ka Sõdalase sünnipäevapidu. Enne reaalselt peole kohale jõudmist seiklesime tund aega Eestimaa peal, kuna Nikerdisel oli vaja ühest teisest sünnipäevast osa võtta. Sõdalase sünnipäev oli omamoodi tore, oli palju inimesi, palju naeru, palju pooli, palju grillvorste ja palju klatši. Toimus, mis toimuma pidi ning igaühele jääb see õhtu erinevalt meelde. Mina meenutan seda siiski rõõmsates toonides!

Eelmise nädala keskpaigas tähistasime ka Võidupüha. Sai tehtud palju grillvorste, liha, sai joodud, sai paadiga sõidetud ning parvsaunas käidud. Järjekordselt mõnus õhtu päris normaalsete kaaslastega. Loomulikult ei puudnud ka draama ning mõned inimesed keerasid vahepeal vindi natuke liiga üle. See on küll minu isiklik arvamus ja ma ei sunni kedagi endaga nõustuma, kuid ma veendusin, et miski siin maailmas ei ole jääv, kõik on kaduv. Ühtel hetkel mõeldu on järgmisel momendi pahupidi. ja üleüldse ei ole miski omal kohal. Seda võib seletada umbes nagu kui keegi võtaks sind jalgadest kinni, keeraks pea alaspidi ja siis raputaks meeletult. Pole ju eriti mõnus?

Olgu, ma rohkem mõistujuttu sel teemal ei aja, kes saab aru see saab ja kes mitte, see võibolla ei peagi.

Uus nädal tõi kaasa veelgi põnevaid sündmusi. Kuna olen endale juba pikemat aega laptopi tahtnud, siis nüüd viimaks sai see teoks. Ootamisest sai nii kõrini, et ühel hetkel leidsime Nikerdisega üsna sobiva ja kobeda variandi ning ma ostsin ta lihtsalt ära. Jaaa! Nüüd on mul oma pisibeebi. Ta on must ja läikiv ning ääretult pisikene. Sellest ka tema hüüdnimi. Esimestel päevadel oli temaga üsna raske harjuda, kuid praeguseks on ta mulle omamoodi armsaks saanud. Loodetavasti teenib ta mind pikalt ja hästi.

Lisaks mu kauaoodatud arvutile saabus ka Jeffy. Viimati oli ta meie hulgas eelmise aasta sügisel ning selle aasta algul. Nüüd on ta kaheks nädalaks tagasi ning me kavatseme võtta temast maksimumi. Kavas on vähemalt meie aias grillimine, Onu Jaani Onni külastamine, klubi vallutamine.. ning Preilil on veel mõned trumbid varuks, juhuks kui igav peaks hakkama. Aga seda juba ei juhtu, ütlen ma Teile! Täna näiteks vedasime Hollandi poisi (Jeffy) oma mõnusasse Emajõe randa. Üldiselt meeldub mulle pigem aias päevitada, kuna see on mitu korda rohkem hügieenilisem, higivabam, tühi ebameeldivatest inimestest (purjus, paljad ja muud moodi tobedad) ning iga kell on võimalus tuppa varju alla minna või end kosutavast väliduššist jahutada. Seekord läksime aga randa tõestamaks Jeffyle, et ka väikeses Eestis on kuum rannaliiv täiesti olemas. Eriti kahetsema ei pidanud, kui vaid välja arvata mu "väike" enesepaljastus. Ütleme nii, et nudistiks ma vist küll ei sobiks, kui sellised rannad meil eksisteeriks. Ma ikka olen liiga häbelik ning õnneks piisavalt kiire reageerimisega, et kõik oma paljastused käega katta. Teie kahjuks või rõõmuks :)

Palju väga ootamist väärt sündmusi on aga alles ees! Varsti saabub meile külla Laura! Tema tulekuga lahkub aga minu õde suure lombi taha pooleteiseks kuuks puhkama. Lisaks sellele on oodata minu ning Preili sünnipäevi, mu kauaoodatud kolmenädalast puhkust ning vähemalt ühte minu ja Nikerdise jaoks natuke olulisemat 25ndat juulit, kui teiste jaoks (no Laura jaoks ka oluline päev). Seega on oodata vaid absoluutset põnevuse tippu ja ei midagi vähemat. Ees on suvi täis kuumust, kirge, intriige ning kõike, mida te hing ihkab!

Päikest!

Liina

Südame sõbrad.

   Üks mu kallis sõber kirjutas oma blogis, et igas halvas asjas tuleks midagi head leida ning selle asemel, et negatiivset ületähtsustada peaksime me ehk hoopis valgusvihud positiivsele suunama.
Seega ma luban, et mu sissekanne on hea ja tore, olenemata sellest, et mu süda on murtud ja nutab.
"Mitte miski ei saa olla koledam, kui sulle ammu tuttava ja armsa inimese muutumine kellekski võõraks ning arusaamatuks." (A. Kivirähk)

   Eile õhtul käisime Preiliga Tasku ostuööl. Soovisime, et ka Kiisu oleks meiega liitunud, kuid tema pidi tööl olema. Niisiis mina ja Preili. Saime kokku minu maja ees ja jalutasime kesklinna. Korra hüppasime läbi mu töö juurest, et võtta raha, mis helde Nikerdis mulle šoppamiseks jätnud oli. Tuleb vist talle aitäh öelda, sest tänu temale sain ma endale kaks uut pluusi ning midagi punast nappi ja seksikat :). Terve Tasku keskus oli paksult rahvast täis. Kes selle pärast, et poest endale väikese allahindlusega midagi ilusat leida, kes aga hoopis näiteks Koit Toome pärast. Meie olime seal mõlema pärast, aga Koidu pärast ehk natukene rohkem (see on poliitiliselt korrektne vastus, kuna Preilile ja kogu tema perele väga meeldib Koit Toome). Mingil hetkel hakkas Koitu fännates palavusest nii paha, et olin sunnitud Preili kaasa võtma ja läksime välja värsket õhku saama. Seal aga hakkasid meid sääsed ründama ning kobisime tagasi sisse. Sees jõime ka eriti maitsvaid Coffee IN'i leiutisi. Preili jõi arbuusi-shake'i laadset asja ning mina piparmündi mochat. Mõlemad olid ääreltult head ja kosutavad! Kolasime veel natuke ostukeskuse peal ringi ning siis oli juba aeg kino poole suunduda. Selle pärast olime me ka seal. Plaan oli minna vaatama filmi "Pärsia prints: ajaliiv". Väga hea film oli kusjuures, soovitan kõigile, keda vähegi tõmbavad mitte nii ära leierdatud popnäitlejad ning kellele meeldivad ajaloolised filmid täis seiklust ja armastust! Tõeliselt hea leid!

Peale filmi viis Jänku ema meid koju, kus sain minagi oma "seikluse" kätte. Avastasin, et terve maja oli paksult sääski täis. Tõesti, ma ei liialda. Koridor, vannituba, köök, elutuba, tualett, teine korrus, teise korruse vets ... ohh. Lugesin kokku: ainuüksi vannitoas tapsin ma 20 tükki ära. Kuidas nad sisse said, jäi mulle algul müstikaks. Meil pole kombeks uksi ja aknaid pärani lahti hoida ning need vähesed aknad, mida me paotame, on kaitstud sääsevõrkudega.Hiljem selgus aga, et need tõprad said sisse ventilatsiooniavadest. Kuna mina olin aga piisavalt väsinud, et sellise probleemiga kell kolm öösel tegeleda, kobisin ma ära sääsevabasse tuppa ja oma sääsevabasse voodisse! Ülejäänud pahalaste likvideerimine las jääda professionaalidele (loe: Nikerdise emale). Over and out!

Suvi tule juba!

    Täna hommikul võtsin lõpuks jalad alla ja käisin perearsti juures. Kabinetis ootas mind aga üllatus, minu perearsti asemel oli hoopis mingi muu naine. Selgus, et ühes ja samas kabinetis töötab vaheldumisi mitu arsti. Õigemini siis kaks. Ilma minu käest küsimata pandi mulle automaatselt aeg arsti juurde, kel on esimesel vabal päeval esimene vaba aeg. Ja see ei olnud MINU arst. Ma oletan, et ta on lihtsalt nii hea, et käed ja jalad on kogu aeg tööd (loe: patsiente) täis. Olgu. Seekord võin leppida ka võõraga. Asi puudutas nimelt minu põiepõletikku. Tundub, et see kiuslik infektsioon ei taha ise ära minna ning seega kirjutati mulle antibiootikumid. Juhhei! Apteegist rohtusid välja ostes ütles kena apteekrineiu, et antibiootikumid võivad, aga ei pruugi beebipillide mõju pärssida. Kusagil kauges ajusopis teadsin ma seda ise ka, aga huvitaval kombel oli see neiu esimene, kes mulle seda ka ise ütles. Tundub, et nad arvavad, et see on iseenesestmõistetav. Aga vot ei ole! Seega on Tartu peal palju noori näitsikuid, kes võibolla ehk ei teagi, et nende pealtnäha süütu antibiootikumikuur (või mõne muu kange ravimi kuur) võib väikese "õnnetusega" lõppeda. Siin saab süüdistada vaid ebapiisavat teavitamistööd! Ma leian, et siinkohal on perearst see, kes oma patsienti võimalikest ohtudest/kõrvalmõjudest teavitama peaks. Loomulikult on igas ravimipakendis suur sedel infoga, mis suunaks justkui ise arsti teavitama rohtudest, mida parasjagu tarbitakse. See on kohati mõistetav, eriti siis, kui patsient läheb esimest korda võõra arsti juurde, kes ei tea tema eelnevat haiguslugu. Kui aga patsient käib ühe ja sama perearsti juures aastaid, langeb vastutus pigem arstile, kes on juba eelnevalt patsiendi haiguslooga tutvunud ning teab, mis ravimeid inimene tarbib. Inimene ise ei pruugi tulla sellise asja peale, et iga kord arstile minnes koostab ta nimekirja parasjagu tarvitavatest ravimitest ning loeb need siis vurinal arstile ette ..

  See selleks. Vähemalt sain ma vajaliku informatsiooni lõpuks kätte olgugi, et olen antibiootikume korduvalt tarbinud. Nüüd olen ettevaatlikum!

Lisaks arstil käigule oli täna ka tööpäev. Üleüldse tundub mulle viimasel ajal, et kõik tööpäevad on nii igavad ja hallid ja ühesugused. Välja arvatud vaid siis, kui ma pikisilmi õhtut ootan, et oma lemmikuid näha! Õnneks näen ma neid üsna tihti ja see päästab nii mõnegi minu pisikese ja kurvavõitu päeva!

Lisaks tööle püüan ka kooliga ühele poole saada. Liialdan, kõigest esimest kooliaastat püüan siin praegu seljatada. Tundub, et seis on vähemalt 5:0 minu kasuks, sest just nii palju eksameid olen sel semestril edukalt sooritanud! Ainult natuke veel ja siis saan ma lõõgastuda ning suve nautida!

Päikest kõigile :)

Tualett on mu parim sõber!

Istun arvuti taga. Surfan netis. Prrr. Vaja vetsu joosta. Mmm, kui hea sai! Läheb mööda pool tundi. Jälle jooksen vetsu. Mmm, kui hea sai! Vaatan telekat. Möödub umbes tund. Vetsuhäda on nii suur, et tee või püksi. Jooksen! Jõuan! Ja ... valehäire! Ei olnud see vajadus nii suur midagi. Is it all in my head? Ei. Tegelikult külmetasin oma naiselikud kehaosad ära ja mind karistati põiepõletikuga! Kõik on minu enda süü. Naised, ärge kunagi istuge külmal pinnal, isegi mitte viieks minutiks, nii nagu mina seda tegin! Võib saada veel palju hullemaidki asju, kui mul. Näiteks neeruvaagnapõletiku. Kui seda korralikult väja ei ravi, võib isegi viljatuks jääda. Päris õudne :S

Nüüd ma siis istun siin arvuti taga nagu üks suur õnnetusehunnik. Joon erinevaid taimeteesid ja loodan, et saan öösel korralikult magada ning hommikult normaalselt tööle mindud!

Masenduse teema jätkub..

Ma ei saa aru inimestest, kes teisi kogu aeg alt veavad. Kuna mina olen väga kohusetundlik inimene, eeldan seda ka teistelt. Kui ma hilinen, siis püüan võimalusel teistele teada anda, et nad asjatult oma aega minu ootamise peale ei raiskaks, sest kõigi inimeste aeg maksab, kas teate? Isegi minu oma. Kui mind oodatakse kokkusaamisele, annan ma samuti teada oma mitte ilmumisest. Kui ma olen kellelegi võlgu, maksan ära esimesel võimalusel, sest võlg on võõra oma ja keegi ei salli praegusel masu ajal sellise asjaga venitamist. Seega püüan ma olla igati kohusetundlik. Palun tuletage meelde, kui ma olen midagi tähtsat teha unustanud! Kuid ometigi ei saa ma üle ega ümber inimestest, kes peavad end maailma nabaks. Üks inimene ütles selliste kohta hästi: neil on õiglusetunne tasakaalust väljas. Nad arvavad, et nende suhtes peab tehtama õiglaselt ja hästi, aga kui on nende kord teenet osutada, siis võtavad nad asja ükskõikselt, lükkavad edasi, pilluvad pisivalesid - ühesõnga ükskõik mida, et oma kohustustest kõrvale hiilida. Muide, kes neile "tasakaalututele" kord on on liiga teinud, neid ähvardab igavene ärapõlgamine ja solvunud olek vähemalt niikaua kuni Te põlvili andeks ei palu. Kui nad aga ise oma kohustustest kõrvale hiilivad, siis on see tühine asi. Teinekordki. Kuidas on võimalik, et selliseid vastutustundetuid inimesi maamuna peal leidub? Miks ei võiks kõik inimesed olla ühtemoodi "tasakaalukad" selle õiglustunde kasutamisel? Tuleb välja, et kui tahad, et midagi tehtud saaks, pead ikka ise tegema. Keegi teine ei tee lõpuks seda asja nii roheliseks, nii ümmarguseks, nii ilusaks ja nii hästi nagu sina seda endale ette kujutasid. Ise tegemine aga väsitab vahest ära. Ei jõua ju alati ringi lasta nagu orav rattas. Vahest tahaks vastutuse edasi anda mõnele teisele inimesele ja teada, et tema käest saad sa vastu usaldusväärse ning hästi lahendatud ülesande. Tundub, et surnud ring või mis?
Palun öelge mulle, kust Teie neid inimesi leiate, sest mina olen igasuguse lootuse juba ammu maha matnud ja talle murugi peale kasvatanud.

Eesti mees on mats ja mölakas.

Kui pikka aega ei ole ajanappuse tõttu olnud aega kirjutada, siis mingi suurem elamus ikka sunnib kohe kirjutama. Üleüldse olen ma viimasel ajal kogu aeg nii vihane ja kuri ja pahane. Nähvan ilmaasjata ja ärritun kergesti. Stress on vist selle nimi. Kõiges on süüdi eksamid, ütleks ma selle peale. Ja magamatus. Ja vähe tähelepanu inimestelt, kellelt ma seda palju ootan. Õnneks aga saab eksamiperiood kohe läbi ja siis võib suvi alata. Aga mitte sellest ei taha ma praegu kirjutada. Tahan kirjutada hoopis Eesti meestest. Eriti aga sellest, kui nõmedad nad on. Mõni mees kohe arvab, et tema on maailma naba, kõige ilusam ja kõige targem. Ta arvab, et võib igasugust möla suust välja ajada ilma tagajärgedeta. Paljud mehed on sellised loodrid ja kõvad tugitoolisportlased, et mind kohati paneb hämmastama, mida see Eesti naine neis küll näeb? Loomulikult on ka erandeid, on väga tublisid pereisasid, abikaasasid, sõpru jne. Nemad ärgu südamesse võtku ja jätkake samas vaimus. Aga te ülejäänud matsikari? Võiks ennast kokku võtta ja tõestada naistele ja kui mitte neile, siis kasvõi iseendale, et Eesti mees on ikka üks kodumaine ja hää kaup. Ma pole tegelikult mingi meestevihkaja, aga viimasel ajal on lihtsalt olnud selliseid juhuseid, kus mehed oma "toredate" tegude ja ütlemistega tõestavad, kui "head" nad siis tegelikult on. Siin on üks näide jällegi ühest tüüpilisest mehest:
mina lähen kellassepa juurde, et kellarihmale üks lüli lisaks panna.
Mina: "Kas Teie juures saaks palun kellarihmale ühte lüli juurde panna ja kui palju see umbes maksaks?"
Kellassepp: "Jah, saab küll."
Lühike ja mõtlik paus, kus kellassepp vaatab mind natuke aega ja hindab selle põhjal.
Kellassepp: "Teile teen viiekümne krooniga." Ise rahulolev ja muigab.
Mina olin väga üllatunud sellise hinna peale ning näitasin seda ka välja. Selle peale ütleb meie tore kellasepp: "Noh, mis viga? Kas põete (hinna pärast) vä?"
Kuidas saakski selline mees mulle tulevikus meeldiv olla, kui mul kunagi tõesti mingit tähtsamat teenust vaja on (näiteks abielusõrmuse otsimine)? Okei, selle lüli ma võin lasta  ka oma kõikvõimsal Nikerdisel peale pikka nurumist vahele panna, kuid teatud asjad vajavad siiski spetsialisti oskusi. Muide, ega neid kellasseppasid Tartu peal nüüd nii palju ka pole, et lähen järgmise nurgani ja lasen töö seal ära teha. Kuhugi tuleb ju lõpuks pöörduda ja abi paluda. Veel üks tore fakt on see, et sel samal firmal on üle Tartu vähemalt kolm poodi. Seega on nemad peamised teenuse osutajad. Huvitav, kas ülejäänud poodide töötajad on sama "abivalmid"?
Ükskõik. Selline ebameeldiv kogemus jääb lihtsalt meelde. Näiteks nagu ka karjuvad või tõredad bussijuhid linnaliikluses. Täiesti normaalne nähtus ju, et bussijuht kohustuslikus peatuses vaevu uksed avab, kui need juba sulgeda on jõudnud ja inimene peale ei jõua. Okei, noormees jooksis bussi peale kaugemalt, kuid bussijuht võis teda terve selle aja vältel näha. Noormees ootas ka mõned otsustavad hetked esiukse juures ning sai lõpuks siiski peale. Selle peale suvatses bussijuht talle öelda: "Aitäh võiks ikka kah öelda." Kuidas palun? See on tema töö uksi avada ja sulgeda ja vaadata, et reisijad ilusti bussi peale saaks (mitte ei jääks kahe ukse vahele, mida on reaalselt juhtunud. Ka minuga).
Hea teenuse eest võiks kiita, kuid kui selline halb maik juba kord suhu jääb, kaob igasugune tänutunne ära. Kas hea teenindus on mingi boonus, mida vaid eliitkohtades pakutakse? Või peaks hea teenunduse eest kogu aeg takka kiitma ja laskma endid arvata, et see on midagi ulmelist? Ei. Hea teenindus peaks olema iseenesest mõistetav ja igati loogiline ning funktsioneeriv ühiskonna osa.
See konkreetne noormees tänas muideks bussijuhti ka peatuses väljudes ning soovis veel head päevagi.

Ma kordan veelkord. Ma ei arvagi, et kõik mehed on sead. Ma lihtsalt arvan, et  neil on kasvatusest puudu jäänud või siis on neil seal kupli all midagi natukene korrast ära. Kuhu kadusid need kenad džentelmenid, kes naistele uksi avasid, neile lilli tõid, neil mantlid selga aitasid jne jne?
Õige küll, me elame ju feminismist nõretavas maailmas, kus iga naine tahab iga päev tõestada ja näidata, kui iseseisev ta on. Võibolla sellepärast ei oskagi meie mehed enam kuidagi naistega käituda ja peavad paremaks "metsa kasvada".