Show Me How You Burlesque!

See nädal on olnud täielik hullumeelsuse tipp! Seda nii heas kui ka halvas tähenduses. Igas päevas on olnud oma tipphetked ning madalseisud. See nädal on olnud ka väga õpetlik. Tean nüüd, et pean aega paremini ette planeerima, kuna asjade viimasele minutile jätmine ei ole alati nii produktiivne nagu arvata võiks. Lisaks sellele olen õppinud ka midagi iseenda kohta. Ma olen võimeline palju rohkemaks, kui ma seda siiamaani arvasin! See tähendab seda, et ma olen võimeline oma aega väga efektiivselt ära kasutama, kui ma seda vaid ise tahan. See on oskus, mida kõik kahjuks pole omandanud. Aega on meil kõigil ööpäevas ühepalju antud. Ei ole olemas ajapuudust, on vaid ebaefektiivne ajakasutus.

Sel nädalal olen peamiselt õppinud, et oma võlgu likvideerida. Selleks korraks on sess läbi ning mu vaim ja keha on valmis alustama uut perioodi! Ma sain hakkama! Ma saan alati hakkama, kui seda vaid ise soovin.

Lisaks õppimisele käisime Preiliga kolmapäeval kinos vaatamas filmi "Burlesque". Parim elamus kogu nädala jooksul! Ma kogesin jälle seda, et mõni inimene lihtsalt ongi rohkem minu lainepikkusel, kui teised. Võib-olla on see paratamatus, ma ei tea. Aga see on nii kuradi hea tunne, kui teine inimene oskab sind lugeda ilma suurema vaevata. Ja neid inimesi pole olnud palju, kes sellise oskuse minu tundmise ajal oleksid omandanud. Sellepärast otsustasingi Preilile väikese kingituse teha! Mulle meeldib oma lähedaste inimeste eest hoolt kanda. Ma arvan, et teise inimese eest aeg-ajalt hoolitsemine on üks tähtis osa igasugustes suhetes. Me oskame rääkida, kuid peame oskama ka kuulata. Me oskame võtta, kuid peame oskama ka anda. Ainult nii saab suhtes valitseda tasakaal. "Ei ole olemas ideaalseid konfliktituid isiksusi ega suhteid. Kunagi pole võimalik (ega ka vajalik) jõuda täielikku probleemitusse, küsimus on pigem õiges hindamises ja õiges suunas teelolemises." (Viktor Frankl)

Reedel käisime Preiliga ka Lestati mehe lõpetamise järgsel koosviibimisel. Vahelduse mõttes oli päris tore kohtuda uute inimestega. Aitäh Lestatile kutse eest ning veelgi suurem aitäh selle eest, et ta meid ööpimeduses tagasi koju sõidutas :)

Laupäeva õhtupooliku veetsin ma jällegi Preili seltsis. Vaatasime filme ning rääkisime, naersime ja poetasime ka mõne pisara. Vastus küsimusele, miks ma temaga nii palju aega koos veedan peitub ülevalpool ;) Aitäh, kallis!

See pikk ent niivõrd teguderohke nädal on lõppenud. Tuleb uus ning kindlasti sama üllatusterohke nädal. Jään ootama!

"Sometimes people come into your life and you know right away that they are meant to be there; they serve some sort of purpose, teach you a lesson, or help you figure out who you are." 

Get Your personal Ququr!

Tavaliselt levivad halvad uudised äärmiselt kiiresti. Mõnikord võiks arvata, et isegi edukamalt, kui head uudised. Seekord otsustasin head uudist ise levida aidata! Ququr puhul on tegemist uute innovaatiliste eurorahakottidega! Nad on lõbusad, ülemeelikud, nooruslikud ning kohati isegi täiesti hullumeelsed! On nunnusid, kirjusid, natuke tagasihoidlikumaid ning suuremaid ja väiksemaid! Ja mis peamine, nad kõik on käsitsi valminud!
Vaata ise järgi ja leia oma lemmik http://www.ququr.biz/

Aasta esimesed päevad.

Tänane päev pole olnud kuigi palju produktiivsem, kui eilne. Eile magasin ma pool päeva maha ja ärgates oli ikka selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud. Jalalihased valutasid, ärge küsige miks, ning pea käis ringi. mulle üldiselt šampus maitseb, aga aastavahetusel mängis ta mulle küll kurja vingerpussi. Enam ei taha proovida pikka aega.

Peale suurt portsjonit kana riisiga ning ühte karastavat dušši ja viieminutilist hammaste küürimist tundsin end jälle inimesena. Otsustasime Nikerdisega, et lähme kinno. Teel linna sõitsime uue punase Sebe bussiga. Bussid meenutavad mulle Rootsit, kuna seal on linnaliinibussid täpselt samasugused. Äärmiselt positiivne on see, et need bussid on väga vaiksed, ma pole tänase päeva jooksul veel ühtegi bussi maja eest sõtimas kuulnud .. ometigi nad sõidavad! See annab mulle lootust, et suvel palavate ilmadega, kui kõik aknad niikuinii lahti on, on võimalik öösiti isegi rahulikult magada. Eelmise aasta suvel oli see alguses pea võimatu, sest hommikuti mööda sõitvad bussid mürisesid ja kolisesid nii hirmsasti!

Nii. Filmi kohta võin täiesti veendunult öelda, et peale Avatari on see parim filmielamus, mis ma viimasel ajal olen saanud! Film täis uskumatuid seiklusi, täis võimalusi viis mind hoopis teistsugusesse maailma, kus kõik on võimalik! Sõnades on raske kirjeldada, mis emotsioone see film minus esile kutsus. Olin justkui lummatud või ära nõiutud. Istusin oma kohal, ega suutnud pilku ekraanilt pöörata, püüdsin seda kõike ahnelt endasse ahmida! Muusika oli lihtsalt nii suurepärane, eriefektid ning kogu filmi idee olid minu arvates väga hästi teostatud! Filmi lõpuks tundsin lausa, kuidas olin väsinud, kuna olin terve filmi vältel tegelaskujudele niivõrd kaasa elanud. Isegi mu silmad valutasid, sest olin suure osa ajast lihtsalt silmad punnis peas ekraani jõllitanud!

Ahjaa, isegi praegu seda kogemust kirjeldades läks mul meelest mainida ka filmi nime; selleks oli "Tron: Legacy".

Koduteel käisime ka mu õe juurest läbi, kes töötab hetkel City kiirtoidukohas. Viisin talle hilise jõulukingi, mille üle tal väga hea meel oli! Koju jõudes olin üsna väsinud ning näljane! Sõime veel ühe hunniku riisi kanalihaga ning vaatasime arvutist ühte sarja. Mingil teadmata hetkel lõppes päev magusa unenäoga :)

Täna olen ma peale magamise jõudnud ka koristada ning pesu pesta. Mingil hetkel tuleb hakata ka õppima, sest kool tuletab ennast iga päevaga üha intensiivsemalt meelde...

Uus ja parem aasta 2011!

Siin ta siis ongi. See uus ja väidetavalt parem aasta. Pole tema headuses veel veendunud, aga õnneks on tal 363 päeva, et end tõestada!

Aastavahetus ise oli üsna meeldiv! Kiisu ja Janikaga käisime meie ühisel tuttaval külas. Sealt sai pidu ka alguse. Oli üsna tore, kuigi suur osa seltskonnast jäi mulle tundmatuks. Sealt edasi liikusime kesklinna, et saada osa sellest suurest aastavahetuse möllust! Inimesi oli kesklinna kogunenud palju. Mõned neist olid pidutsemisest juba ära väsinud ja puhkasid jalga kuuse all. Need, kel veel energiavarusid jätkus, jooksid rõõmsalt ringi ning kallistasid (suvalisi) inimesi! 

Esimest korda sel aastal tundsin ma end üksi. Minu ümber käis selline tants ja trall, et raske oli seda mitte märgata, kuid siiski tundsin, et ma ei kuulu nende sekka. Oleksin tahtnud olla kusagil eemal ja jääda lihtsalt kõrvaltvaatajaks. Mõnikord meeldib mulle inimesi eemalt vaadata. Jälgida nende käitumist, rõkkavat naeru, žeste ning pilke. Ma naudin seda rohkem just eemalt vaadates, sest nii õpin ma rohkem inimesi tundma.

Oleksin ka sel korral tahtnud võtta ühe mõnusa tooli, kätte pokaal šampust ning istuda mäe otsa, et pidustusi omaette jälgida. Selle asemel silkasin aga mööda kesklinna ringi nagu peata kana. Jooksin siia-sinna, et leida üles kaotatud sõpru ning tänu kogu sellele saginale magasin ma maha suure osa ilutulestikust. See on aga minu jaoks üks tähtsamaid osasid aastavahetuse traditsioonidest. Juba väiksena käisime isaga ilutulestikku vaatamas. Kord tema juures rõdu pealt, kord kesklinnas, turvaliselt isa käest kinni hoides. Ma olen alati arvanud, et ilutulestik on midagi müstilist ning nauditavat! See pakub mulle silmailu ning viib mu mõtted reaalsusest eemale! Sel aastal tundsin lausa ahastavat kurbust sellest kõigest ilma jäädes. Täpselt nagu oleksin ühel hetkel taas selleks väikeseks tüdrukuks saanud, kel olid nii suured ootused. See killuke väikest tüdrukut minus meeldib mulle, sest tuletab meelde muretut lapsepõlve ning aastaid, kus minu elu valitses vaid mäng, mäng ja mäng! Need olid ühed parimad aastad, kuna mul polnud veel aimugi täiskasvanute maailmast ning selle eluga kaasnevatest probleemidest. 

Üldiselt möödus ülejäänud aastavahetusest siiski väga toredasti! Peale uue aasta vastuvõtmist üritasime tulutult Teise Maailma peole minna. Inimesi oli lihtsalt meeletult ning lõpuks, peale suurt trügimist ning teiste inimeste poolt kokkupressimist, andsime alla ning tulime tulema! Otsustasime minna ühele kodusemale peole. Ka seal oli väga tore. Inimesed olid sõbralikud, väikeste eranditega. Jõime šampust, sõime, tantsisime ning naersime palju! 

Sellest õhtust jäi meelde mõte, et igaüks peaks jääma ikkagi talle sobivate liistude juurde. 

Koju jõudsin alles vastu hommikut! Tänan väga inimest, kes minuga koduteed ning oma mõtteid jagas :)

Seda sissekannet kirjutades meenus mulle üks Doris Kareva luuletus, mis minu jaoks kirjeldab toda õhtut väga hästi!

Et olla daam, ma kannan kõrgeid kingi

    Kord nädalas üks daam teeb maniküüri.

    Kord aastas on ta enda vastu aus.

    Sa elad minus, kuid ei maksa üüri.

    Siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

    

    Daam kasutab vaid valgeid taskurätte.

    Täis saladusi on ta buduaar.

    Siin avaned, kuid end ei anna kätte.

    Me vahel pole muud kui vikerkaar.

    

    Üks daam ei kerja. Tal on kõike küllalt,

    ka siis, kui tahaks valust oiata.

    Et olla daam, ma vaikima pean üllalt.

    Kui plahvatan, siis ette hoiatan.

Ilusat uut aastat, mu kallid :)