The meaning of life

Kui Dalai Lamalt küsiti, mis hämmastab teda inimkonna juures kõige enam, vastast ta: " Inimene. Sest inimene ohverdab raha teenides oma tervise. Ja siis kulutab ta seda raha uuesti tervise taastamiseks. Lisaks huvitab teda tulevik niivõrd, et ta ei naudi olevikku. Tulemuseks on see, et ta ei ela ei olevikus ega ka tulevikus. Ta elab nagu ei sureks ta iial. Ja siis ta sureb, ilma et oleks tegelikult elanudki." 

Väga targad sõnad ühelt targalt mehelt. Kuid see pani mind mõtlema, et õnnelikud on need, kes saavad endale lubada sellist luksust. Luksust, mitte mõelda homsele päevale ning muretseda, kas tööd veel jätkub ning kas raha ikka on piisavalt. Peab nentima, et inimesed peavad normaalseks iganädalast vähemalt 40-tundi töötamist, pidevalt rabelemist ning muretsemist. Inimestel oleks nagu mingisugused mallid ette antud, nõudmised, millest tingimata kinni pidada ning mida murda ei tohi. Kõik tahavad kõrgele pürgida, karjääri teha ja tähtsad olla. Kuhu see hullus meid kõiki viib? Kõige ilmselgemalt haiglasse, südamehaigete osakonda. Ma olen nõus, et kui töö on nauditav ning toob rahulolu, siis on seda meeldivam iga päev tööle minna. Kuid kui palju on tegelikult neid inimesi, kes elavad selleks, et teha tööd? Mina tahaks hoopis vastupidi, teha tööd selleks, et see võimaldaks mul elada meelepäraselt ja õnnelikult. Ma ei ole mingi hellik ega pirtsutaja, kes ei tea "raskest tööst" veel midagi ja on üldse liiga noor, et maailma asjadest aru saada nagu mõni võib nentida. Ma mõtlen väljaspool kasti ning tahaksin ka elada väljaspool igasuguseid ettekirjutusi, et kuidas on õige elada ja kuidas peab tööd tegema ja kõik see muu "kohustuslik" jada - karjäär, maja, abikaasa, lapsed, koer. Need elemendid on elus kõik olulised ning moodustavad elu loogilise ja loomuliku osa, aga ma ei leia, et see "eluskeem" peaks kõigil tingimata samamoodi toimima. Igaühel on õigus teha omad valikud elus, kuid kui enda valikud on juba (mõtetes) tehtud, siis miks hakatakse teistele viltu vaatama ja kritiseerima, kui teine inimene veel nende valikuteni jõudnud ei ole? Või koguni tahab oma valikud teha teises järjekorras? Ehk on asi üldsegi selles vanas heas tões, et kui midagi väga peale pressida, siis väheneb ka tahe seda teha ning suureneb trots selle vastu võidelda. Ma praegu sellele vastust ei tea, aga küsige 10 aasta pärast uuesti!

I live in dreams.

Tundub, et olen oma sisemaailma viimasel ajal unarusse jätnud, kuna mõtteid, mida tahaks kirja panna, on palju ja enamgi veel. Mõned neist on juba tolmukihiga kattunud, kuid on ka värskeid ning hapraid mõtteid. Kas teie olete kunagi mõelnud oma nn "ideaalsest elust", mida kavatsete kunagi kauges tulevikus elama hakata? Siis kui, aktsiate hind tõuseb, kehakaal on väiksem ning on rohkem raha ja julgust, et oma unistusi teostada? Mina olen. Mulle on pähe turgatanud, et ma viimasel ajal elan üldse palju unistustes. Tahaks nii palju asju teha, aga napib just neid eelpool nimetatud asju. Kehakaal pole ehk tõesti takistuseks, kuid ka see on üks heaolu ning endaga rahulolemise väljendusvorme. Mis mind siis takistab? Ilmselt kõige rohkem julgus. Julgus erineda, teha hullumeelsed asju ning jätta maha see vana ja harjumuspärane elu. Ma tahan kogeda maailma! Ma tahan reisida, näha kõiki looduse imesid ja neid võrratuid türkiissiniseid randu valge liivaga, mida iga teine reisibüroo reklaam nii ahvatlevalt kutsub. Ja see ei ole veel kõik. Ma tahan kogeda sõnuseletamatuid, suussulavaid, ennastunustavaid toiduelamusi. Ma tahan näha, kogeda, tunda, nuusutada iga oma keharakuga .. Oh, kuidas ma tahaks! Siis tulen aga oma unistustest tagasi maapeale, naeratan malbelt, ning jätkan oma poolelijäänud toimingutega. Unistada on nii hea, see on üks turvaline viis mõelda "Mis oleks kui .. ". Iga hetk on võimalus see uitama läinud mõttelõng katkestada. Tagasi "maa peale" tulles oled täpselt samas kohas, samade inimeste ümber. Kuid ometi jääb hinge kripeldama see mõte. Mis oleks kui ...

A new year has begun.

Mõtlesin anda väikese ülevaate sünnipäevapeost piltide kujul. Pidu oli iseenesest tagasihoidlik, ei midagi suurejoonelist või ülemäära uhket. Inimesed tulid, veetsid (lõbusalt?) aega ning läksid siis jälle oma teed. Aeg ja elu on teinud oma töö ja inimesed, kes kunagi nii lähedased olnud, on muutunud teineteisele kaugemaks. Ehk on see paratamatus, kes teab. Viitan ühele oma varasemale postitusele , kus mainisin, et ma usun sellesse, et inimestel meie eludes on konkreetne eesmärk. Eesmärk, mille täitudes nad liiguvad edasi järgmise inimeseni ning jagavad oma õpetusi talle. On ka inimesi, kes jäävad sinu ellu igaveseks, õpetavad sind kogu su elu kulgedes ning jagavad tarkusi ja armastust. See ei pruugi tähendada, et inimesed su elupildist kaduma peaksid, oh ei. Kuid võib juhtuda, et nende staatus sinu elus lihtsalt muutub. 

Inimesel võib olla mitmel erineval tasandil sõpru. Mõned sõbrad on sellised, kellega on hea koos kudumisringis käia, kuid nendega ei tuleks mõttessegi koos peole minna. Mõned sõbrad on jällegi ideaalsed koos pidudel käimiseks ning oma metsikuma poole välja elamiseks, kuid pole ehk ideaalsed inimesed, kellele oma südant puistata. Siis on ka neid sõpru, kellega saab nii metsas seenel käia, elu mõtet otsida ning takka veel ka diskol puusi hööritada, kuigi need sõbrad jäävad pigem erandiks. Seega ei pea olema nii, et kõikide sõpradega saab kõiki asju koos teha. Ei saa ning polegi mõtet pressida. Need inimesed sobivad just sinna, kus nad on ning tuleb olla õnnelik iga inimese üle, kellega midagi koos saab teha. See tähendab ju samal ajal ka seda, et killuke sinust on temaga sarnane :)

 

See maailm mis elab sinus
mis sinuga ühes loodi
on sama vana kui sina
ja veidi su enda moodi ..

/Jaan Kaplinski/

Aastaring on jälle täitumas ning ees ootab uus trajektoor. Olen elanud täisväärtuslikku elu. Olen kogenud rõõmu ning kurbust, olen valanud kibedaid pisaraid ning lõkerdanud lakkamatult naerda. Olen kogenud kaotusvalu ning taasleidmisrõõmu. Olen armastanud palavalt ja olen ka vihanud. Olen elanud! Selleks, et tõeliselt elada, tuleb võtta elu vastu sellisena nagu ta parajasti sinu ukse taha saabub. Võib-olla on ta salapärane ning esmapilgul veidi segane või isegi kohati arusaamatu. Võib-olla naeratab ta sulle salapäraselt või lajatab hoopis ootamatult lagipähe. Kindel on vaid see, et elu toimub igal pool meie ümber. Meie ülesanne on seda märgata!

Ma ei tea, mis elu mulle järgmiseks toob, kas on see sile ja otsene tee? Või on see hoopis käänakute ning salapäraste keerdkäikude jada? Kas on seal palju konarusi ja kukkumist? Ma tean vaid seda, et võtan ta vastu just nii nagu ta parasjagu tuleb!

Carpe diem, baby!

Birthday wishes from Mr. Manly!

Kontserdielamus.

Sel nädalavahetusel käisin koos Nikerdisega Dub FX'i kontserdil. Piletid olid tema sünnipäevakingitus. Meile mõlemale meeldis kontsert väga, aga mulle tundub, et mina nautisin natukene rohkem kui tema :) Inimesi oli kokku tulnud päris palju, neist nii mõnedki olid alaealised, kuna kontserdile vanusepiirangut ei olnud. Üldiselt oskasid nad end päris hästi üleval pidada, kuid mõned noormehed suutsid lällamisega vindi ikka nii üle keerata, et nad said nii mõnegi pahase pilgu ja sõna osaliseks. Enamik ajast  ma neid tähele ei pannud ning nautisin kontserti täiel rinnal! Selle artisti puhul on eriline see, et ta alustas oma karjääri tavalise tänavamuusikuna. Veel praeguseni hindab ta kõrgelt oma vabadust, mida tõestab fakt, et tal ei ole oma produtsenti. Kõiki tema plaate saab osta tema enda käest esinemiste ajal. Ta teeb kontserttuure koos oma kihlatu Flower Fairy'ga, kes samuti laulab koos Dub FX'ga ning müüb tema plaate nii tänaval esinedes kui ka kontserditel. 

Minu jaoks on nende muusika väga nauditav ning see pakub mulle lõõgastust.

Tänane elamus!

Käisin täna töökaaslastega söömas kohvikus Truffé. Seltskond oli tore ning toidud olid äärmiselt maitsvad!

Tänane maitseelamus:

1 maasika margarita

Vürtsikilu vutimuna ja rohke rohelisega mustal leival

Caesari salat kanafileega

1 kann vett jõhvikatega

Soe Prantsuse šokolaadikook jäätisega

1 kohv rohke koore ning natukese suhkruga

Head isu!

"Pole siiramat armastust, kui armastus toidu vastu." George Bernard Shaw

Pin up your life!

Mõtlesin, et kirjutan väikese kokkuvõtte eelmise nädala sündmustest, kuna ma ei soovi jälle liiga pikka blogipidamatuse pausi sisse teha ;)

Eelmisel nädalavahetusel oli mul kool ning sellega seoses ka üks tähtis eksam, milleks õppisin terve nädala. Üldiselt koosneski kogu nädala algus tööl käimisest, õppimisest ja magamisest. Aine nimetus oli katehheetika. See on õpetus kirklikust kasvatusest ehk siis lihtsamalt öelduna laste õpetamine kirikutes. Aine ise on väga huvitav ning minu jaoks hõlpsasti meeldejäetav. Ainus raskuspunkt oli suure hulga materjali läbitöötamine, kuid ka see tasus end lõpuks ära, kuna eksami sain A. Olen suurepärane!

Laupäeval toimus siis kauaoodatud Hollandlase sünnipäevapidu! Stiiliks oli pin-up. Pidu iseenesest kulges hästi, inimesed olid lõbusad kuid samas jäid viisakaks ning kostüümid olid kõigil supervahvad! Kahju ainult, et Kiisu meiega liituda ei saanud, kuna ta pidi tööl olema. Õhtu arenedes ostustasime, et lähme ka kluppi jalga keerutama.   Meiega liitus ka minu Nikerdis ning ma pean ütlema, et mul pole üle pika aja niivõrd tore ja hea olnud! Tantsisime, rääkisime, naersime ja tantsisime natuke veel. Nikerdisega on maailma kõige parem tantsida, võiksime seda veelgi tihemini teha :) Ainus miinus kogu klubiõhtu juures oli see, et Preili oma ilusa käeketi ära kaotas. Loodame, et see siiski leitakse ning õigele randmele toimetatakse!

Pühapäev oli eelmise nädala paremuselt teine päev (esikohal on laupäev). Üldiselt koosnes mu päev magamisest. Üle pika aja sain ennast korralikult välja magada ning harrastada oma lemmiktegevust so. "mitte-millegi-tegemine", mis koosneb voodis lesimisest ja naistekate lugemisest.

Kokkuvõtteks võib öelda, et terve nädal oli küll üsna pingeline, kuid samas väga tore ja asjalik. Nüüdseks on meie Hollandlane kahjuks lahkunud ja me jääme teda väga igatsema. 

Otsides materjale oma eksamiks, leidsin ühe väga hea lõigu raamatust, mida sooviksin teiega nüüd jagada.

“Mõned räägivad, et elu peale surma pole olemas.” ütles

õpilane. “Kas tõesti?” ütles Meister. “Kas see pole 

kohutav — surra ja mitte kunagi enam näha, kuulda, 

armastada, rõõmustada...” kurvastas õpilane. “Sa leiad, et 

see on kohutav? Aga enamik inimesi elab just nii juba 

enne surma.” vastas Meister.

                                                  (“Kuldsed lood”, 2008)