Tants ümber kingipuu.

Jällekord on minu viimasest sissekandest nii palju aega möödas, et uusi sündmusi on kogunenud palju, kohe hulgi. Kõik sündmused ei ole aga väärt kirjutamist, neid peab oma sõnadega kirjeldama. Mõned sündmused on jällegi nii tühised, et vajuvad kiirelt unustustehõlma. Jäävad need, mida mina pean kõige olulisemaks üles märkida.

Kõige aktuaalsemaks teemaks siin ja praegu on ilmselt jõulud ning kogu see iga aastane sagin, mida antud püha endaga kaasa toob. Praeguseks on jõulude aeg läbi, ootamas uut ringi uuel aastal. Hämmastav on siiski vaadata, kui palju vaeva inimesed näevad, et leida perfektne kingitus õigeks ajaks. Igas suuremas kaubanduskeskuses mängib jõulumuusika, poed on kaunistatud vilkuvate, värviliste, laulvate tulukeste ning roheliste vanikutega. Kõik see peaks meelitama veelgi rohkem ostma. Mina see aasta otsustasin, et ei hakka absoluutselt rabelema. Ei mingit paanikat ning ka pangaarve naeratab rõõmsalt vastu :) Olgu, mõned väiksemad meened ostsin, kuid seda ka alles päev enne jõule ning kogu see "meeletu šoppamine" võttis mul aega umbes pool tundi. Kõik. Ja ma pean ütlema, et ma tunnen ennast ülihästi. Ma leian, et jõulud ei ole selleks, et osta kokku suurtes kogustes pudi-padi, mida siis hiljem inimestele kenasse paberisse mähituna jagama hakata. Jõulud on pere ning lähedaste aeg. Ja jõulud on ka Kellegi sünnipäev. Ometigi on paljud inimesed selle tähenduse unustanud. Lubage, ma meenutan siis. Minu jaoks ei ole oluline, kui mitu kinki ma saan, kui ilusa lipsusõlme pakkija sinna peale on meisterdanud või kui kallis see asi oli. Minu jaoks on oluline see, et mul on mu pere ja lähedased, et nad on terved. Ma tõepoolest väärtustan sellised asju rohkem. Mul oleks vähemalt sada korda kurvem olla, kui ma peaksin veetma jõulud ihuüksi. Siis ei suudaks ükski kingitus, kui suur ja kallis ja ilus tahes, mind ära lohutada.

Rääkides jõuludest, siis pean ka mainima, et üks mulle väga kallis inimene veedab oma jõulud ning aastavahetuse hoopis Hollandis. Preili otsustas, et läheb oma heale sõbrale külla. Ma ei tea, kas see oli hea või halb mõte, kuna mina isiklikult ei kujuta ette jõule mitte kuskil mujal kui oma pere keskel ..aga igal juhul on see väärt vaheldus ning aeg, et oma mõtteid ja väärtusihinnanguid korrastada.

Lisaks muule, olen suutnud üle elada ka pingelise eksamiperioodi koolis. Kõik eksamid ei ole veel siiski läbi, kuid selgroog on siiski murtud. Ees ootavad lihtsamad ning ka mulle rohkem meelepäraste ainete eksamid :) Juhhei!

Kuid kui mõelda sellele, mis toimub minu sees .. siis on selle kirjeldamiseks vaid üks sõna. Kaos. Ma ei oska panna seda tunnet ei sõnadesse paberil ega voolida lausetesse. Ma tean, miks ma kõiki neid tundeid tunnen, kuid olen liialt arg ja tõesti, möku, et midagi muuta. Ma lihtsalt olen ja haletsen ennast. Ja mul on selleks täielik õigus!

Evanescence - Everybody's Fool

My heartbeat.

You said you'd be there for me in times of trouble when I need you and I'm down. And likewise you need friendship It's from my side pure love, but I see lately things have been changing. You have goals to achieve but the roads you take are broad, are heartless, that wants you make another way. You throw stones Can you see that I am human, I am breathing but you don't give a damn. And now the world is asleep. How will you ever wake her up when she is deep in her dreams, wishing. And yet so many die. And still we think that it is all about us. It's all about you. You sold your soul to the evil and the lust and the passion and the money and you see the same ones die, people hunger for decades, suffer under civilized armedrobbers, modern slaveholders .. Can you feel my heart is beating? Can you see the pain you're causing?

För allt vi drömde en gång!

Ma mõnikord istun ja mõtlen, et olen kogu maailma peale vihane. Isegi oma armsa kollase kaisujänese peale olen tige, kuna tema karv on läinud pusasse ning tema punase-valgemummulised käpad ei ole enam nii pehmed kui vanasti.

Ma püüan olla mõistev ja hooliv, aga mõnikord on seda väga raske teha. Alles natuke aega tagasi lahkus meie hulgast armas Dedu kui juba kuulsin järjekordset halba uudist. Seekordseks igavesti hüvastijätjaks oli minu vanatädi. Mõte sellest, et teda enam meie keskel ei ole, kurvastab mind väga. Seepärast tahaks vaid mässata ja hakata vastu kõigele mõistuspärasele ning loogilisele. Mul ei ole enam inspiratsiooni, et õppida või tööd teha. Samuti ei hooli ma enam toidust või joogist, mis enne nii isuäratav näis.

Kuid tundub, et mind peetakse mu enese teadmata üheks ootamatult tugevaks isendiks, sest meile pole pandud suuremat koormat, kui me kanda jõuame. Minu tugevus ja ühtlasi ka nõrkus peitub oma kesta sulgumises. Paljud ei tea ja vähesed on märganud, et tõeliselt suurte probleemide korral hoian ma pigem endasse ega lähe teistelt tuge paluma. Ma olen nagu suletud raamat, mida pole võimalik keskelt lahti võtta ja lugeda. On vaja teada eellugu ning soovitavalt ka paljusid peatükke minu praeguseks kahekümne kahest ja poolest eluaastast.

Ma kardan, et kuna minuga on viimasel ajal juhtunud nii mõndagi kurba, siis olen ma kasvatanud endale nii tugeva kesta, et ei suuda varsti enam midagi tunda. Ma küll endiselt nutan kurvastades ja naeran rõõmustades, kuid sees on mul vaid üks suur tühjus ning veel suurem arusaamatus. Umbes nagu oleks kõikidele mu tegelikele tunnetele paus peale vajutatud. Ja kui need head ja halvad emotsioonid kõik kunagi valla peaksid pääsema .. siis ma ei garanteeri, et end kontrollida suudan.

Seniks püüan ennast hoida muutumast hoolimatuks. Ma hoolin küll, kuid alati pole see silmaga nähtav ega kõrvaga kuuldav!

Så snurrar min jord igen,

radion spelar vår sång.

Stockholm ligger öde och världen håller andan

(vilken färg har själen)

Snurrar min jord igen,

för allt vi drömde en gång.

Allt som du gör blir till pärlor på min panna

(vilken färg har själen älskling)

                                                  (Kent-Pärlor)



Kui oleksin tundnud sind varem..

Kui oleksin tundnud sind varem,

siis oleksin kinkinud sulle

oma kollase lumelabida,

oma punase liivalabida

ja sinise ämbri,

kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud oleksin andnud ma sulle

ja liivaaugud ja kekskastiplatsid

ja puiesteed kõik täis lehti ja kastanimune

ja kõige pikemad liukohad rentslis,

mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all

mustläikiva veega,

mustläikiva põhjatu veega,

mustläikiva vee kõnega

taevast, puuladvust ja pilvedelennust

ja sellestki veidrast, mis vaadates sinna

tõusis mul kurku

nagu lind,

nagu hing,

nagu kumalane.

Ja ma isegi usun,

et kollase karu,

oma kulunud ninaga kollase karu

kõigi saladustega, mis temal teada,

oleksin andnud ma sulle

päriseks.

Ja nutnud siis küllap,

teadmata ise,

kas haledast meelest või rõõmust.

Ellen Niit

Amaranth.

Caress the one, the Never-Fading

Rain in your heart - the tears of snow-white sorrow.

Caress the one, the hiding amaranth

in a land of the daybreak.

(Nightwish - Amaranth)

Ma usun, et tänaseks on mu elu võtnud taas ette mulle selle nii armsa ja tuttava teeraja. Mind on väga raske murda! Olen suutnud mind kimbatanud raskustest üle ronida ning praeguseks tundub elu taas üsna rahulik olevat. Ehk on see vaid vaikus enne tormi? Ei, ei saa ..

Sel nädalavahetusel kavatsen võtta osa kursusest Eneseareng - eile, täna ja homme. Ma ei ole päris kindel veel, mida täpsemalt oodata, kuid usun, et kõik, mida seal kuulen, on mulle väga kasulik. Olen nimelt endiselt kimpus oma tulevikuga. Teadupäraselt on tulevik üsna salapärane asi, kunagi ei tea, mida järgmine päev võib tuua. Ometigi on ilmvõimatu istuda kodus ja oodata, et "see, mis tulema peab" kõik sulle sülle kukuks. Seega lähen ja arendan natuke nii enda silmaringi kui mõttemaailma. Eks siis pärast küsige, kas saab minust insener, modell, helikopteri piloot või arheoloog!

Praeguseks hetkeks võib öelda, et selle nädala tippsündmuseks on olnud tänane päev. Juhtus nii, et ma otsustasin endale ripsmepikendused tagasi panna. Palun ärge arvake, et järjekordne bimbo grillkana päevituse, võltsjuuste ja volksuvate ripsmekestega nüüd linnas rohkem on. Ma pole kunagi seda sorti naissugu esindanud ega kavatse seda ka nüüd tegema hakata! Pikenduste kasuks otsustasin nende ilu ja mugavuse pärast. Ei pea iga hommik ripsmetuššiga jändama ning oskuslikult paigaldatud pikendused võivad olla vägagi kaunid ja diskreetsed. Luban julgelt juurde astuda ja ise selles veenduda (kuigi mulle hetkel tundub, et seekord said kuidagi hääästi pikad pandud, hmm).

 

Paar päeva tagasi istutasin ümber oma viigipuu. Õigemini. Tuli välja, et mul on tegelikult kolm viigipuud :) Eellugu on selline, et suvel kinkisid mu armsad tibinad mulle sünnipäevaks (raha)viigipuu. Raha kandis vilja edukalt, selle eest sai palju häid asju. Viigipuu jäi koju akna alla veel kasvama.

Nüüd talve poole viskas puu kõik oma lehed maha. Otsustas, et tema hakkab jonnima. Viigipuud on tegelikult väga pirtsakad taimed. Ei meeldi neile ei keeramine ega ka temperatuuri või asukoha vahetamine. Tõenäoliselt eksisin ma mõne sellise pühaliku reegli vastu. Lisaks lehtede mahaviskamisele olid ka oksad üsna krõbedaks ja kuivaks läinud. Ega's midagi. Kangutasin taime poti seest välja ning ennäe üllatust - kokku oli potti surutud kolme taime võrsed. Kui ma enne hõiskasin, et saan kolm puud, siis kahjuks tuleb numbrit kahandada kahele. Üks võrse oli minu peale lõplikult solvunud ja juurestik mädanema läinud. Kahjuks pidin ta ära viskama. Ülejäänutel kärpisin kuivanud osad ära ning istutasin ümber eraldi pottidesse. Loodan nüüd neist suured ja tugevad puud kasvatada!

 

Mõnikord ma mõtlen, et inimestega võiks ka nii lihtne olla. Lõikad ära selle osa, mis on halb ja loodad, et sealt uued rohelised oksad kasvavad! Annad talle aeg-ajalt natuke päikesevalgust ja juua ja ta on sulle igavesti tänulik. Ka poleks mitte imelihtne? Tegelikkuses ei ole ükski inimene nii lihtsasti käsitletav. Isegi mitte vastsündinud. Inimesed vajavad lisaks valgusele ja veele ka tähelepanu ja armastust. Nad on võistlushimulised ja väga arenguvõimelised. Olgem tähelepanelikud oma lähedaste suhtes! Kui neid kord unarusse jätta, võib nende ülesturgutamine olla väga palju raskem, kui me kord ette oleme kujutanud!

Söö, palveta, armasta.

Puhub muutliku suunaga tuul. Kohati paistab pilve tagant päike. Temperatuurid jäävad külma- ja kuumahoogude vahepeale. Sademeid on taskuräti paki jagu. Nii võiks täitsa kirjeldada minu tänast päeva. Meeleolud kõiguvad ning kohati on raske end tagasi hoida. Ometigi on päev otsa saanud ja alanud juba uus. Vähemalt kella järgi.

Istun siin ja mõtisklen elu üle järgi. Iga tund, minut ja sekund siin maailmas lahkub keegi meie hulgast ning sünnib asemele uus. Ei, asemele ei saa keegi sündida, sest lahkunud inimest pole võimalik asendada. Ta on asendamatu. Täna on lahkunud meie hulgast Dedu. Mul on raskusi selle mõtte omistamisega, kõik oleks justkui vati sees. Midagi nagu ei tunne ja aru ei saa. Ükskõik kus sa ka poleks, me mõtleme su peale ja soovime, et saaksid puhata rahus!

Täna 63 aastat tagasi sündis Isa. Ta on kogu oma elu olnud pühendunud poeg, abikaasa ning isa. Ma arvan täiesti siiralt, et ta on maailma parim Isa. Ta on andnud kõik, püüdnud kõik ning teinud kõik, et tema lähedastel oleks hea! Me armastame sind selle eest ja soovime sulle palju õnne ja palju aastaid täis rõõmu!

Ma käisin ka täna õhtul kinos. Olin lubanud Maasule, et lähme koos vaatama filmi "Söö, palveta, armasta". Kuna päev on olnud täis segaseid meeleolusid, otsustasin, et pean saama natukeseks vaheldust. Film tundus olevat hea idee, kuhu oma tähelepanu mõneks ajaks koondada. Ja ma ei kahetse. Film oli segu reisikirjeldustest, vaimsetest eneseotsingu retkedest kui ka füüsilisest kohalejõudmise teekonnast. Mõne jaoks võibolla liialt naiivne ja lihtne, kuid mina leian, et mõnikord ongi inimestel vaja veidi naiivsust ja lihtsameelsust.
Ka mina olen täna teinud kõike kolme asja, mida pealkiri ütleb. Olen söönud ning seda toitu nautinud, olen palvetanud ning olen armastanud. 
Ma arvan, et need kolm komponenti on elus väga suure tähtsusega. Me ei saa pakkuda tõelist naudingut, olemata seda ise kogenud. Me ei saa palvetada, uskumata palve jõusse. Kuid mis kõige tähtsam - me ei saa armastada oma lähedasi, sealjuures iseennast tõeliselt armastamata!

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.

(1Kr 13:13)

Mulle meeldiks.

Doris Kareva kirjutab ühes oma luuletuses "Tuul ja taevas täna teine on kui eile..". Iga päev on erineva iseloomu ning värvivarjundiga. Igal päeval on oma eesmärk ja ülesanne.Mis on minu tänase päeva eesmärk? Ma arvasin esialgu, et puhkamine ja õppimine. Tegelikult ei ole ma kumbagi neist korralikult  teha jõudnud. Puhata pole olnud võimalik ja õppida sain ka vaid nii, et printisin õppimiseks vajalikud materjalid välja ning ühe silmaga käisin materjali kiirelt läbi.

Rääkisin täna päeval ühe oma sõbraga, kes on äsja isaks saanud. Palju õnne, A! Vestluse käigus rääkis ta mulle, et ta tundis juba mõnda aega, et nüüd võiks muretseda perelisa, kuna vanust on juba ka piisavalt. Ma jäin sel teemal mõtisklema. Kuna minu sõber on peamise osa oma elust maal elanud, leian ma, et nendel inimestel on teistsugused eesmärgid elus kui neil, kes on kogu oma elu linnas üles kasvanud. Mul on veel üks sõber, kes samuti on just hiljuti isaks saanud. Tema on oma elu peamiselt linnas elanud ning näinud palju vaeva, et ennast hea järje peale üles töötada. Aastad on möödunud kui linnulennul ning enne, kui jõuad reageeridagi, on vanust juba palju ja on täiesti viimane aeg hakata otsima partnerit, kellega võiks koos lapsi saada ning nad üles kasvatada. Mõlemad mehed on oma "isa ametiga" väga rahul ning saavad suurepäraselt hakkama! Ometigi tekkis mul mure iseenda pärast. Kas peaks tegema samasuguse viisaasta-plaani nagu Preili ja tema kallim? Siis on kindel värk, et 27 aastaselt on kõik tähtsamad eesmärgid täidetud, tehtud natuke karjääri, reisitud ning ka oma kaaslasega kahekesi aega veedetud. Just siis on kõige õigem aeg lapsi saada, sest naise bioloogiline kell pole veel päriselt üürgama hakanud ja esimene noorus pole veel ka möödas. Keegi ei taha ju omada vanemaid, kes vanuse poolest võiksid olla juba su vanavanemad! Ma kohe praegu veel ennast lolliks ei muretse, kuid varsti oleks aeg panna paberile eesmärgid minu elus.

Eelmisel nädalavahetusel olid minu eesmärkideks koolis vastu pidamine ning hiljem Preili vanemate juures väike koosolemine, et hiljem peole jõuda. Peo teemaks oli Halloween. Valisin ingli ning kassnaiseks riietumise vahel. Minus vist pole piisavalt ingellikkust, sest valgeid riideid kodus napib. Seega otsustasin kassnaise kasuks. Loomulikult järgnes siinkohal suur paanika, et mida siiski selga panna? Joonistasin pähe vurrud, suure musta nina, panin pähe kõrvakesed, kätte pitskindad (käpad) ning selga musta seeliku ja leopardimustrilise korseti. Olen natuke kaasaegsem kassnaine, mis siis? Preili otsustas aga ingli kasuks. Ta nägi tõeliselt vallatu väike inglike välja oma pisikese hõbedase kleidi ning valgete sukkade ja sukapaelaga. Sellise ingli paluks endale iga kell kaitseingliks! Veel oli meie seltskonnas vampiir ning tema ohver ning üks noormees, kes otsustas olla "tema ise".

Pidu oli tore, nägin palju tuttavaid nägusid, hoolimata igasugustest hirmuäratavatest ja vähem õudsatest maskidest, mis neil peas olid.

Nüüdseks on maskid langenud ning pidu lõppenud. Inimesed siirduvad tagasi oma igapäevaellu ning panevad pähe uued, nähtamatud maskid. Kes mängib head kaaslannat oma mehele, kes edukat karjäärinaist. Iga päev maske vahetades on lõpuks raske iseennast ära tunda ning võib-olla peaks võtma hetke ja vaatama peeglisse. Kes me tegelikult oleme?

"Mulle meeldiks olla nii, et mitte keegi usukski, et nende kõrval olen ma. Tunda nähtamatuna. Tunnen vaikus mind nii lummab. Ühinevad meelsasti tunded, viivad hinge maailma, mis mulle võõraks jäänud, kuid siiski meeles."

(Saara - Mulle meeldiks)